Karl Ristikivi.

Hingede ??





Praegu ei ole jutt minust, ?tles Bella veidi j?rsult.

Ja suur t?nu onu Williamile! Ta ei ole mind, nagu n?ha, siiski p?ris unustanud.

N??d oli see Bella, kes saatis mulle vandeseltslase-pilgu. Ta huuled vormisid s?nu: Ta ei tea veel Ja siis olete teretulnud l?unas??gile, j?tkas ta rutates.

K?ll ma juba meeles pean ja ta ?igel ajal v?lja viskan, ?tles Olle. Ta n?oilme ja k?netooni loomulik r??msameelsus lasksid v?hehaaval peaaegu unustada ta traagilise olukorra.

Kui ma n??d uuesti p??rdusin voodi poole ja selle k?rvale toolile istusin, ei olnud ma enam nii kindel, et see t?epoolest oli sama noormees, keda ma varem olin n?inud. Pilt, mis mu m?lusilma ette oli kerkinud, hakkas lainetama, muutus uduseks ja valgus laiali. Ma ei ole kunagi olnud v?ga kindel oma m?lule n?gude suhtes. P?ris v??ras inimene v?ib teinekord tunduda nii tuttav, et ma teda teretan, kuna mu s?brad ja tuttavad sageli kaebavad, et ma neist t?naval v??ra pilguga m??da l?hen. Ja see siin oli pealegi v?ga harilik n?gu, mis oleks v?inud kuuluda mistahes noorele, tugevale talupoisile. Ta n?ole polnud ta ?nnetu seisund mingit j?lge j?tnud, see oli ?mmargune ja t?idlane, peaaegu oleks seda v?inud priskeks nimetada.

Mind h?iris veidi ka nimetatud onu William, kelle olemasolu oli raske siduda selle noormehe milj??ga, keda ma varem olin n?inud. Seal pidi olema veel midagi muud olin m?rganud Bella n?ol hetkeks lehvivat seda pehmet, alandlikku ilmevarju, mis saadab meie s?nu, kui k?neleme ?sjalahkunuist. Oli ka v?he usutav, et ma tookord oleksin v?inud Ollele meele j??da me olime ju ainult paar lauset vahetanud, mis ?ieti midagi ei ?elnud. Ja teda kindlasti ei kutsutud Olleks nimede suhtes on mul siiski veel kaunis hea m?lu.

Ta lubas tulla Midagi niisugust polnud ma kindlasti lubanud. Aga see ei t?hendanud l?puks midagi. Kui palju lubadusi j??b t?itmata miks siis mitte m?nikord t?ita lubadust, mida kunagi pole antud? Ta r??m oli igatahes ehtne, olgugi et ta ise v?ib-olla polnud see, kelleks mina teda pidasin, ja mina veel v?hem see, kelleks tema mind pidas. Ka tema elu oli ?ieti ainult m?ngult-elamine.

V?i siiski? K?ed, ta moonutatud, kooldunud s?rmedega k?ed, ainus n?htav tunnus haigusest, mis teda l?plikult voodisse surus, neis ei v?inud ma ometi eksida. Hoidusin neile vaatamast, aga ma n?gin neid siiski. Ja siis pikksilm. Siingi hoidis ta k?es pikksilma, kuigi siin polnud midagi aknast n?ha, pealegi kui seda kattis raske eesriie. Aga ma n?gin midagi akna k?rval seinal. See oli kaart, mis kujutas Stokholmi saarestikku, merekaart ainult sinise merega ja valgete saartega, mis oli t?is k?lvatud numbripuru.

Ma ei k?sinud midagi, aga ta m?rkas mu pilku.

Siit on hea vaadata, ?tles ta. Siit paistab palju rohkem kui aknast sealt ei paista midagi muud kui k?rvalmaja sein, ja sellest ma ei tea midagi. ?ieti ei tahagi ma sellest midagi teada. Aga kaardil on pikksilmaga ka k?ige v?iksemad saared n?ha. Ja siis on seal laevateed.

Ja nimed. M?ned neist on sulle kindlasti tuntud.

Oled neid muidugi k?iki kunagi n?inud, ?tlesin ma.

Polnud v?imatu, et ta kunagi varem, oma t?elises elus, oli olnud meremees.

Ma ei tunne kaugeltki k?iki, aga on hea nii olla ja m?elda, kuidas nad v?iksid tegelikkuses olla. Kahjuks ei j?udnud ma neid omal ajal n?ha, r??kimata sellest, et oleksin kaugemale v?lja p??senud. Aga mis sellest, kui nad ei ole niisugused ma ei p??se ju niikuinii kunagi neid n?gema, nii et pole mingit pettumust karta.

Miks ainult pettumust oodata? Miks ei v?iks m?ni saar tegelikkuses olla veel ilusam kui unistustes? Aga ma ei ?elnud seda.

Eks olnud ma isegi niimoodi istunud ja kaarte vaadanud, vaimus r?nnanud ja v??raid nimesid nautinud. Eks olnud ma isegi mitu korda vaimus silmapiiri varjavast metsast m??da rutanud et siis hiljem oma lihaste silmadega pettumust n?ha. Olin r?nnanud vaimus nii v??rsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui j?udsin arusaamisele, et seegi oli t?hi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel m??r, millest kunagi v?lja ei j?udnud.

M?nikord on raske istuda v??ra inimesega ka sellega, keda tunned juba palju aastaid kui ei oska midagi ?elda. N??d ma ei tundnud seda p?genema sundivat piinlikkust. Ma ei k?sinud ta tervise j?rele, ma ei tulnud ka mingi leige lohutusega, et ta on kosunud v?i paranenud. See oleks olnud m?ttetu. Tean isegi, kui t??tav see v?ib olla. Mul oli ometi kogu aeg tunne, et kui ma ainult tahaksin, v?iksin alustada juttu ?ksk?ik millest. N??d aga istusin ainult ja lasksin tal r??kida. K?llap see oligi, mida ta peamiselt soovis. Niikuinii tulid k?ik teised r??kima, mis nad ise olid valmis m?elnud. Ometi oli temal palju rohkem aega olnud m?elda, millest ta tahaks r??kida.

Mul on seal ?ks saar, mille ma olen eriti v?lja valinud.

Ei, ma ei taha sugugi sinna saarele minna, veel v?hem seal elada. Ma ainult kujutlen, missugune ta v?iks olla. Ta on v?ga v?ike, isegi pikksilmas on ta vaevalt n?ha, ja tal pole mingit nime.

Kuidas saab midagi v?lja valida, millel ei ole nime? k?sisin ma.

Tal ei ole teiste antud nime, aga ma olen talle ise nime leiutanud. Olen ristinud ta Lindude saareks, sest seal on alati palju linde.

Olen n?inud selliseid merelindude saari ja need ei olnud just eriti ilusad. Ma k?ll ei tahaks heameelega niisugusel saarel istuda.

Seal on mitte ainult merelinde, vaid ka teisi. Peale selle unistuste kajakad ei tee kunagi p?he Seal on m?ned puud ja p??sad, sest see saar on madalam ja ei ole nii kaljune kui teised. V?lja arvatud saare idaosa, kus on ?ks suur ja k?rge kalju.

Siis peab see saar olema ju kaunis suur.

Ta ei pannud mulle seda vahelesegamist ja illusiooni rikkumist pahaks, ta ainult naeratas kavalalt. Ta m?istis, et ma isegi seda t?siselt nii ei m?elnud.

Oota, kuuled kohe! Selle kalju nimi on Surnud mehe m?gi, ja see on heaks varjuks k?lmade idatuulte eest. Ta varjab kogu saart, sest see on ju nii v?ike. ?ieti ei ole seal saarel midagi muud, millest tasuks r??kida, seal ei ole ?htki maja ega ?htki inimest. Keegi ei taha sinna s?ita, ma ei tea, miks.

V?ib-olla on neil hirm Surnud mehe m?e ees?

V?ib-olla T?epoolest, sellele pole ma m?elnud, aga see oleks k?ll ?ks seletus. Siiski kunagi k?is seal ?ks t?tarlaps, aga see hakkas ?hel p?eval lindusid kartma, ja siis ei tulnud ta enam tagasi. Linnud olid ka nagu hullud nad lendasid kogu aeg ta ?mber, nii et nad peaaegu riivasid teda oma tiibadega. Muu seas on see t?tarlaps n??d juba abielus. Ta abiellus mineval suvel ?he noormehega, kes tuli linnast ja v?ttis ta endaga kaasa.

Kas see t?tarlaps on siin? k?sisin m?tlematult.

Ta n?gu t?mbus ?kki valulisse grimassi, aga see v?is olla tingitud haigusest, mis ennast tunda andis. V?ib-olla oli viimase s?stimise m?ju hakanud kaduma, valu oli vana tuttav, kes kasutas juhust, et korraks sisse astuda ja tere ?htust ?elda.

Muidugi kus mujal ta peaks siis olema, kui meie m?lemad oleme siin, ?tles ta siis sama lihtsalt ja loomulikult, nagu ta oli kogu aeg r??kinud. Tundsin h?bi, nagu oleksin k?sinud midagi v?ga rumalasti nii v?ib k?simishimuline v?ike laps teinekord ?kki oma k?simust h?beneda.

Selles polnud ju midagi erilist kuigi ma polnud n?inud Lindude saart, siis tundsin ometi Surnud mehe m?ge. Minagi olin seda kartnud. Ja ma ei usu, et ma oleksin heameelega Lindude saarele s?itnud.

Aga meri suur avameri? Kas sa ei igatse m?nikord ka sinna?

P?ris avamerd ei ole ma kunagi n?inud, ja ma ei usu ka, et see mulle eriti meeldiks. Kui ei saa omal j?ul ?le l?ve, on nii palju l?hedal, mida igatseda, et ei taha m?eldagi kaugetele randadele.

See oli ju risti vastu sellele, mida ma varem olin kuulnud ja lugenud. Aga muidugi ei saa ma kuigi k?rgelt hinnata mu haige s?bra ps?hholoogilisi teadmisi. Ta ei teadnud n?htavasti, et ta igatses valesti.

Muidugi olen lugenud, ?tles ta. Aga ma ei tea, kas see on ?ige. Ma loen ?ldse palju, kuigi ma k?igest ei saa aru. Lugesin hiljuti, et ?kski inimene ei saa teist aidata. Kas see peaks olema ?ige? Mis sa arvad?

Arvan, et ?kski inimene ei saa ise ennast aidata.

Aga siis on inimene ju t?iesti abitu?

See ei t?henda sugugi seda. Ma ei usu nimelt, et kumbki raamat on t?is t?de. Ei maksa ?ldse t?hele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja s?gavm?tteliselt k?lavaid s?nu, mis palju midagi ei t?henda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud.

Kas t?esti? P?ris suuri raamatuid kohe?

(Ta v?ttis raamatu, veidi k?hkleva uudishimuga, ta hele pilk eksles v??rastel s?nadel, mida ta katsus omamoodi kokku lugeda. Ta pilgus v?is m?rgata m?ningal m??ral imestust, aga mitte imetlust, aukartusest r??kimata. H?daohtlik silmapilk oli m??dunud. Ma v?tsin raamatu tagasi.

Ega lugemisest niikuinii palju v?lja ei tule.

Jah, on juba pime, ?tles ta,

See olin mina, kes imetles.)

N??d ma tean, miks ma sind ootasin. Ega sinagi seda vist siiamaani ei teadnud?

Ma arvan, et parem on v?imalikult v?he k?sida.

Aga n??d sa tead. Sa ei ole siiamaani midagi minust kirjutanud.

Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit m?tet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. M?tlen nad ise v?lja, et mul oleks natuke seltsi ?ksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi v?ljam?eldud inimene on parem kui mitte keegi. V?ljam?eldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem.

Kas t?esti? V?i on see ka m?nes raamatus?

Veel mitte. Nii et seda v?ib uskuda. Sa oled ju ka ise endale v?lja m?elnud Lindude saare ja Surnud mehe m?e.

Ei saa ?elda, et ma oleksin nad v?lja m?elnud. Lindude saar on ju olemas. Ta on seal, kaardil, me v?ime m?lemad teda oma silmaga n?ha.

Aga tal ei ole nime, nagu sa ?tlesid. V?i kui ongi, siis on tal mingi teine nimi, millest sul pole mingit kasu. Lindude saare oled sa siiski ise v?lja m?elnud. Sama lugu on minu inimestega. Pole sugugi v?imatu, et ma neid k?iki olen kuski kohanud, v?hemalt n?inud. Olgu siis rongis, t?naval v?i n??d viimati kohvikus. Nimed aga annan ma neile ise ja luuletan juure Surnud mehe m?e ja t?tarlapse, kes kardab lindusid.

Ta hakkas naerma. Olgu siis pealegi v?id needki endale saada. Siis muutus ta j?lle t?siseks. Ma tahaksin heameelega, et sa kirjutaksid minust.

Ma ei tea, kas sobib teha erandit Miks sa seda tahad?

Seda ma ei oska seletada. V?i oota ma katsun siiski Sa ?tlesid, et sa ei kirjuta kunagi t?elistest inimestest, eks ole? V?ib-olla muutun ka mina siis v?hem t?eliseks, kui sa minust kirjutad. M?nikord arvan, et see oleks kergem.

Hea k?ll, ma katsun siis. Aga ma ei saa lubada, et see ?nnestub sel m??ral, et sa minu raamatus saad t?eliseks ja tegelikkuses ebat?eliseks. Ja sa ei tohi p?rast pahaks panna, eriti mitte sellep?rast, kui ma juure luuletan Surnud mehe maja ja t?tarlapse roosas kleidis.

T?tarlaps roosas kleidis sa m?tled Bellat? Miks mitte?

Ma ei tea muidugi, kas Bella ka kardab lindusid. Ma ei tea isegi, kas ta on kunagi seal saarel olnud. Igatahes ei ole veel ?kski mees linnast tulnud ja teda kaasa viinud. Nagu n?ed, ei ole sugugi nii kerge t?elisust ja luulet kokku sobitada.

Sellest ei ole midagi Bellal on veel ?ks teine nimi. V?imalik ka, et see on hoopis teine t?tarlaps. Sa ei tea vist sedagi, et Bella on kihlatud. Mitte p?riselt, s?rmustega ja nii. Aga seegi s?nnib veel t?na ?htul, kui mitte William ei sega ennast vahele. Ta on siiamaani vastu olnud. Allan ei ole talle suuremat meele j?rgi.

Allan? See on noormees s?durimundris, kes laulab, eks ole?

S?dur? Muidugi mitte. Kuidas v?iks see olla s?dur? Sa ei n?i vist paljugi asju teadvat. Ei, see on see teine noormees, kes klaverit m?ngib. Aga mis s?durisse puutub kas sa oled teda n?inud?

Muidugi! Kuidas ma muidu v?iksin temast r??kida?

Ma arvasin, et sa oled selle juure luuletanud, ?tles ta kavala naeratusega. See on imelik sa tead nii v?he, ja oled siiski n?inud s?dureid, keda paljud ei n?e. Mina n?iteks ei ole ?htki n?inud. Ja ometi olin ma ise s?dur, kui ma haigeks j?in. Aga n??d ma ajan kaks hoopis ise asja segamini.

Ta h??les ei olnud ei uhkust ega kibedust. Ma pidin m?tlema teistele s?dureile, kes iial ei v?si oma v?lakirja iga?hele nina alla torkamast. Ja ometi on nad v?hemalt kunagi teadnud, mille eest nad on maksnud. Oli see siis vabadus ja isamaa, kuulsus ja saagiiha, v?i lihtsalt ?rgtungide vaba v?ljapurse. Ollel ei ole mingit v?lakirja. K?ik on nii m?ttetu, kui pole kedagi s??distada, kelleltki midagi n?uda.

Olgu annan sulle kirjutamiseks t?iesti vabad k?ed, ?tles ta resigneerunult. Mul ei ole ?htki medalit, mille sa peaksid tingimata asetama ?igele kohale.

Nii vabad kui mu k?ed ?ldse saavad olla. On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, k?ige tugevamad neist on loodusseadused. Nad ei ole nimelt kuigi tugevad, mu k?ed, ja see seob neid rohkem kui miski muu.

Saan aru, ?tles ta ja vaatas oma k?tele.

K?hklesin, kas ?elda seda, millele ma praegu k?ige rohkem m?tlesin. K?hklesin mitte ainult tema p?rast.

Ma tean ka, mis on k?ige raskem, kui inimene k?ik kaksk?mmend neli tundi p?evas on teiste hoole all, kes k?ige oma armastusv??rsuse juures siiski on ainult vangivalvurid. Olen seda isegi ?le elanud, kuigi n?rgemal kujul. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab. Aga sellest ma muidugi ei kirjuta. Sellest ei saa kirjutada, ja sellel poleks ka palju m?tet, sest peale meie kahe vaevalt kedagi leidub, kes seda m?istab.

Sedagi n?is olevat palju, ta oli muutunud n?ost punaseks ja vaatas mujale. Ta h??l k?las kuidagi surutult.

On vist aeg, et l?hed j?lle alla n??d peaks s??giaeg k?es olema.

Loodan, et ma ei ole sind liiga v?sitanud.

Oh ei! Need on hoopis teistsugused unen?od, mis mind v?sitavad. Oled alati teretulnud ja sa tead n??d, kui lihtne on mind leida. Ainult trepist ?les ja siis kolmas uks paremal.

Koputati uksele, k?vasti, nagu puu vastu puud. Ilma vastust ootamata astus sisse keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide n?ojoontega ja terashallide juustega, mis olid tugevasti vastu pead soetud. Ta pilgus oli t?epoolest vangivalvuri umbusku, kuigi ma ta silmi selgesti ei n?inud, sest ta hoidus minu poole vaatamast, kuigi ta ukse minu jaoks lahti hoidis.

N?gemiseni, Olle! Tulen kindlasti varsti j?lle. Kuigi teadsin, et selle lubaduse t?itmine ei olenenud minust.

N?gemiseni! Ta h??l k?las summutatult, nagu oleks keegi oma k?e ta suule surunud.

Naine valges kitlis seisis ukse juures. Ta sulges selle mu j?rel, aeglaselt ja h??letult, aga ometi l?plikult. Mulle j?i meele ta n?gu, nii nagu seda n?gin viimasel hetkel, see muutus pikkamisi elavaks, nagu puu kevadel, kui maa sulab.

Seisin j?lle h?maras koridoris, kus lampide valgus oli nagu kinni k?lmunud, nii et see oma allikast kuigi kaugele voolata ei suutnud. Kuski kaugel kuuldus tume k?min, nii nagu liiklusm?ra kaugel linnas. V?i oli see ainult minus eneses, see umbne, ebam??rane hirm, mis j?lle t?usis? Tuletasin midagi meele, mingit juhist, mis mulle varem oli antud. Pidi olema mingi p??ster?ngas, mingi s?na, m?rgus?na, umbes nagu: Seesam, avane! Aga ma teadsin ka, et see ei tule meele enne, kui olen unustanud ukse enda taga, ja seda polnud kerge unustada.

Bobby! ?tlesin ma siis, peaaegu teadmatult. Aga vaevalt olin seda ?elnud, kui ma teadsin, ja siis kordasin juba hoopis r??msamalt ja t?iesti teadlikult: Bobby!

Over buttered scones and crumpets Weeping

T. S. Eliot

Noormees, kes oli istunud koridoris laua juures, ei kandnud valget kitlit, nagu ma alguses olin arvanud, vaid ainult valget kelnerikuube, nagu ma n??d n?gin, kui ta mulle vastu tuli. Aga selle elukutse vastu k?neles ta kohmakus, ta kehahoiak ja k?nnak meenutasid rohkem robotit kui inimest, t?epoolest, mul tuli otsekohe meele Frankensteini monstrum. Ometi oleks ta n?ojooni v?inud nimetada isegi ilusaiks, kui ta ilme poleks olnud nii kohtlane, lausa idiootlik. Tal olid heledad juuksed ja kulmud, n?ojume elutult kahvatu ja ta silmadki, milles raske oli leida midagi pilgutaolist, olid erakorraliselt heledad.

Palun, seda teed! ?tles ta, kui ma suundusin trepi poole, millest ma varem olin ?les tulnud. Ta r??kis k?latu kurguh??lega, ebaselgelt, see k?las pigemini nagu kulunud grammofoniplaat. M?nes teises olukorras oleksin vaevalt ta s?nadest aru saanud.

Klaasuks, millel varem olin n?inud naise varju, oli n??d poollahti ja n?gin sellel silti: Valvekorra-arst. V?isin veel n?ha, kuidas keegi parajasti valge kitli varna riputas ja siis ukse kinni l?kkas. Bobby m??dus uksest v?ikese kaarega, nagu oleks tal hirm sellele l?heneda. Ma ei tea, miks ma m?tlesin Dr. Moreaule. Et m?ni inimene v?ib kiuslikult meenutada seda v?i teist looma, seda on paljud m?rganud. Bobby ei meenutanud mingit looma, tal oli igapidi inimese tegumood. Pigemini v?iks ?elda, et ta meenutas esimest inimest, kes vaevalt on ?rganud ega oska midagi peale hakata oma kehaga ja veel v?hem selle elava hinge?huga.

(Kuidas ma teadsin, et ta nimi on Bobby? ?igust ?elda ma ei teadnudki seda ja ma ei tea seda t?nap?evani. Nimetasin ta lihtsalt Bobbyks, et tal oleks mingi nimi.)

Pika koridori l?pus viis keerdtrepp alla, otsekohe s??gisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuv?rega, mille rohelised v??tkasvud muutsid peaaegu l?bin?htamatuks. Ma ei teadnud t?hele panna, kas see lehestik oli loomulik v?i kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli v?ga korrap?rane. Siin oli kaetud kaks v?iksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja n?isid ootavat, v?imalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.

Kui ma istusin, j?udsin juba n?ha, et see leinariietes daam ei olnud siiski see vana naine, kes kontserdi ajal oli istunud mu k?rval. See oli veel ?sna noor naine kergelt punaka jumega, nii nagu on inimesel, kes esimest korda on olnud pikemat aega kevadise p?ikese k?es. Ta oli br?nett, ta mustad juuksed olid tihedalt vastu pead soetud ja ta ripsmed olid nii pikad, et ma pidasin neid kunstlikeks. Mu vastas istuv daam oli lopsakalt oma viimast ?itsengut ?itsev naine s?brulise valge parukaga, mis andis talle lambaliku ilme. Rasvasel n?onahal oli puuder kogunenud k??mataolisteks laikudeks. Ta paksult v?rvitud punane suu v?ttis tagasihoidlikult osa naeratusetaolisest grimassist, kui ta tegi ettepaneku tuttavaks saada.

Leinariides daam ulatas mulle k?e, aga ta ei lausunud s?nagi, ja v?ib-olla ainult n?is see mulle, et ta kergelt pead noogutas. Ta k?si tundus kuidagi ebameeldivalt temperatuuritu, ei k?lm ega soe. Blond daam seevastu oli peaaegu kuum, ja ta s?rmed haarasid mu k?e ?mbert nii tugevasti, nagu oleks ta tahtnud mind p?genemast takistada. Pikad, tumepunaseks lakitud k??ned on mulle alati vastikud olnud. Tema k?rval istus noor mustajuukseline poiss sinises gabardiin?likonnas, keda ma esimesel hetkel pidasin ta pojaks, kui ta tutvustamisel ?tles sama nime: Randall. Aga ma hakkasin kohe, kuigi vastumeelselt, seda arvamist muutma, kui ma n?gin, et noormehe vasakus k?es oli s?rmus, mida siin maal meeste juures alati nimetatakse kihlas?rmuseks, ka siis, kui nad on juba ammu abielus. Esimesel pilgul tundus noormehe n?gu peaaegu lapselik v?i veel rohkem nukulik, sest tal oli portselani l?bipaistev jume ja ta n?ojooned ei liikunud isegi mitte kohustatud naeratuseks. Aga selle l?bipaistva glasuuri all v?is ?sna varsti m?rgata jooni, mis tunnistasid seda erilist k?lma julmust, mis tihti on omane ilusatele ja hellitatud lastele. Proua Randall t?mbas ta istudes k?ttpidi alla toolile ja samaaegselt tugevasti enda vastu, nagu mingis omandi?iguse demonstreerimise tuhinas. Portselann?gu ei liikunud, aga noormehe vaba k?si t?mbus aeglaselt rusikasse.

Teise laua juurest p??dsin ma esimesel hetkel meelej??valt kinni ainult ?he n?o. See oli ?ks vanah?rra kohevil valgete juustega ja kulli ninaga mul tuli meele ainult s?na maestro. Ta v?is olla helilooja, dirigent, l?bil??nud kunstnik k?igile iseloomulikele joontele vaatamata oli ta n?os midagi ?ldist, paljudel piltidel n?htut. Ma v?isin eksida, kui ma arvasin, et ta mulle peaga noogutas. Olen selles suhtes varem mitu korda palju kergeusklikumalt sisse kukkunud.

Bobby serveeris meile, ja ta tegi seda, nagu oodata v?is, kohmakalt ja isegi teatava ?leoleva lohakusega, eriti, mis puutub minusse. Aga see v?is ka ainult tunduda mulle isiklikkusena, sest et ma ennast ?lepea h?sti ei tundnud. Juba esimene v?ileib hakkas mul suus ringi k?ima seda olin kartnudki. M?rkasin, et ka daam mu k?rval suut?itki suhu ei t?stnud, vaid ainult noa ja kahvliga taldrikul ?iendas. Vastasistujad, eriti proua Randall, s?id aga hea isuga.

T?likaimad k?igist siinsetest kommetest on joomakombed. Ma ei tea kunagi, millal ja kellega ma pean kokku jooma. Ja peale selle on niisugune seltskondlik joomine ?ldse selge nuhtlus see on nagu suplemine riietes ja t?rgeldatud kraega. T?stsin siiski klaasi oma lauanaabri suunas, kuigi v?is arvata, et ta seda ?ldse ei n?e.

Ta ei vaadanud t?epoolest ?ldse minu poole, kuid ta t?stis oma klaasi ja t?hjendas selle ainsa s??muga ega teinud sellest v?ljagi, nagu oleks see olnud ainult vesi. Pidasin oma kohuseks olla siiski niipalju seltskondlik, et ?elda m?ni s?na. See polnud aga nii lihtne, sest ma ei osanud millestki alustada. Ilmast r??kida oleks tundunud tehtud ja isegi irooniline. Ja naisel, kes on pandud sind l?bustama, on ?igus ennast igal juhul solvatud tunda. Pingutasin ennast, et midagi leida, ja siis tuli mul meele, et oli ju vana-aasta ??.





: 1 2 3 4 5 6