Friedebert Tuglas.

Liivakell





Sina, Tiiu?

Ei tea, kes siis muu! naeris t?druk l?busalt, kuna ta omade lihavate huultega poisi huuli otsis.

Mis sa, t?druku mait, minu ?mber liperdad? urisas mees, ilma et end t?drukust vabastada oleks p??dnud.

Jaak, ?ra joo k?ike raha ?ra. Sa lubasid mulle laadal s?rmuse osta, naeris t?druk.

Mis sa veel ei taha! Kuna ma lubasin?

?ra n??d p?ikle vastu, r??kis Tiiu mehe karedat palget silitades. Sina lubasid ja pead t?itma.

Pead! Teeni ise s?rmuse raha ja ?ra mangu minu k?est. K?i minema!

Selle juures v?ttis ta t?druku ?mber kinni ja hakkas tema huuli suudlema.

Tiiu palenukkidel l?i jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis k?vasti poisi ?mber kinni, nagu kartes, et see ta t?esti eemale l?kkab. Nad olivad nii ?ksteise ligi, et vaevalt hingata v?isivad naine poolalasti, t?is h??guvat tuld, mees ripendavates hilpudes, kuklasse heidetud p??kattega.

Naise silmis oli s?ra, nagu vihasel kassil, mis siis l?kkele l??b, kui naine iga?hele kaela ripub, kui see aga mees on.

Metsikud, elajalikud n?iaringid piirasivad neid igaltpoolt.

Aga s?rmus? p?ris Tiiu. Kas ostad?

Mine kus kurat! h??dis Jaak ja l?kkas t?druku eemale. Oled ?ks

Ta s?litas ja astus minema.

Kas ostad? kostis talle t?druku h??l veel kord j?rele.

Mees astus raginal ?le kuivanud raagude.

*

Tee viis metsast l?bi.

Kummalgi pool k?rval kasvasivad punakaskollase koorega m?nnad ja valged, sirged kased. Raskelt tungisivad p?ikese kiired l?bi puude krooni, et ?rna videvikku metsa all laiali laotada.

T?sise n?oga, s?gav korts otsaesisel ja suu kibedalt kinni pigistatud, astus Jaak teed m??da. Vana m?tsino? kuklasse visatud, oli tema sasis juuste ja rebenenud habeme karvadega kaetud p?? ?lale vajunud, kuna pikad luised k?ed nagu perpendiklid kahel pool liikusivad. M?ttes astus ta edasi. Aegajalt pomises ta m?ne arusaamatu s?na, mis nagu koera urisemine kostis.

Kurat! pahvatas ta viimaks suust v?lja. Sarnase eluga l?heb ka inglil hing t?is!

Ja ta l?i rusikaga vastu rindu.

Oleks see saatana elu siin minu k?es, ma viskaksin ta vastu m?nda l?maks!

Ta p??ras nagu k?sides p?lise m?nna poole. Ja edasi l?ks mehe m?ttek?ik.

V?taksin k?tte raudkange ja tapaksin k?ik maha, kes ilmas ?nnelikud on, siis alles oleks h?? hingata!

Tume helk l?i ta silmades p?lema, ja kuivad, kanged lihaksed nagu k?ied kiskusivad kr?bedad k?ed rusikasse. ?nnelik naeratus lehvis ta inetul n?ol. Ta sirutas k?ed mustava metsa poole v?lja, nagu oleks ta ohver s??l olnud. Aga tumedad m?tted huugasivad p??s.

Kes on seaduse annud, et just mina see kannataja, vilets ja vaene pean olema? Kellel on ?igus mind n?lgima, janunema ning piina kannatama panna? Antagu ta minu k?tte, ja ma n?itan, kui magus on valu!

Ei ole mul ?ht p?evagi olnud, mis r??mus ja ?nnelik oleks. Midagi ei ole mul muud kogu omast elust meelde j??nud, kui ainult n?lg ja viletsus.

?ksainus h?daorg on kogu elu olnud.

Ja kelle s?? see on, kelle s??? Kus on p?hjus? Misp?rast?

Mina tahan s??a, juua ja elada! Igav on oodata, kuni k?ik need poojad, pigistajad ja k?gistajad l?pevad. Mina tahan ka kord elada, enne kui ma suren!

*

On pime ??. Udu, raske ja r?huv. Metsa taga kumavad majade aknad. Ja sees on r??msad. Aga kusagil puude varjus, k?lma ning udu all, hiilab n?ljane inimene, kes iialgi p?ikesepaistet veel n?inud pole. Tema s?da on k?lm, ta hinges on ?udne ja kole. Ja alles siis tunneb ta oma rinda v?he lahenevat, kui veripunased leegid mustava suitsuga taeva poole ?les l??mavad.

Nad p?genevad v?lja. Aga metsik hing ootab s??l ees, ta on igalpool, kuhu nad p?genevad, ja tema k?est ei p??se iialgi! Leekiva tule valgel katsub ta oma noa teravust ja tunneb r??mu, et ta ometi kord oma vaeva, viletsuse ja valu k?tte saab maksa.

Aegam??da avab ta nende kurgud, k?lmavereliselt v?tab ta v?lja nende s?damed. Tema k?ed ei v?rise l?igates tuksuvat, rabelevat, vingerdavat liha. Aegam??da katkuks ta omal ohvril k?ik liikmed ?ksteise j?rele ?ra, tema vere laseks ta kruusidesse n?rguda, siis peseks ta oma palge sooja verega.

Kui punaseks l?heb maailm, otsekui oleks silmad ?ra seletatud! Suured astjad ajavad verd ?le. Ah, kui palju sooja, purskavat, lainetavat, kohisevat verd! Terved kosed, terved j?ed verd, ah, terved vahutavad, tormised mered verd!

*

Pilulili! h??dis kasepuus hiline lind, ?helt oksalt teisele h?pates. Pilulili!

Mees jahmatas m?tetest ja vaatas hirmunult ?mber. Ta p?hkis r?baldanud k?isega ?le otsaesise. Ta kondised k?ed v?risesivad tasakesi. Kadunud oli silmadest kohutav n?drameelne tulukene. Ta vaatas omade k?te p??le: kas need vahest verised ei olnud? Ei, suured krobalised t??mehe k?ed olivad praegu verest puhtad.

Praegu

Aga teine kord, kui verejanu veel k?rgemale t?usis, kui surmahullustus kangemaks kasvas, kui tal p?? kuum, tapariist k?es ja inimene l?hedal oli

Ta tundis oma hirmust haigust, mis m?nel minutil ta meeled segi ajas; ta tundis seda ja v?rises ise selle p??le m?teldes.

Vanematest v?iksena v??raks j??nud, hulgusena ilma saadetud, ?mber hulkudes teiste hulguste poolt pilgatud ja p?latud, seda k?ike oli ta pidanud v?lja kannatama, sest et ta selle hirmsa haiguse idusid omas veres kandis. Juba siis, kui ta paariteistk?mne-aastasena poisikesena isal riiu p??l hambad sisse l?i, juba siis tundis ta, et ta oma isa iseloomu oli p?randanud, kes verd ihkas juua ja surma oma silmaga n?ha soovis. Juba siis, kui ta viieteistk?mne-aastasena pulmas purju j?i ja magaval seltsilisel noa kaela pistis, juba siis paistis ta ??retu verejanu. Selle janu p?rast oli ta aastaid vangis olnud, selle p?rast oli tema n?gu noahaava armidega kaetud.

Mustad vere-unistused kadusivad kui koledad kohutused. Aegam??da, t?helepanemata olivad need m?tted ka kumisevasse p?he kogunenud, m?llanud olivad nad s??l kui katk rahvarikkas linnas, ja kadunud olivad nad kui raske suits, mis leegiga taeva poole l??b ja ?hus laiali ujub.

Unustada katsus ta seda kirgede tormi, ja kartlikult sammus ta sinna poole, kus t?na p?ratu suur rahvahulk koos oli.

Pikk nuga k?lkus ta kuue all nahkse v?? k?ljes.

Peidan selle ?ige p??sasse ?ra, m?tles mees. Vahest on nii parem. Kuid ta ei liigutanud s?rmegi. Vahest on teda siiski tarvis, m?tles ta j?llegi. Vahest tungivad suure hulgaga kallale. Mul vaenlasi igalpool.

Tal oli raske riistast lahkuda. Nagu oma hinge oleks ta panti pannud, kui ta selle k?est oleks annud.

Nuga aga rippus tupe sees ja janunes t??d, sest punane rooste hakkas ju ta haljast ?hukest tera purema. Ah, kui magus on tungida l?bi tuksuva, v?riseva, valudes viskleva liha!

Pilulili! h??dis lind.

Oks v?rises v?he, ja ?ksteise j?rele pudenesivad lehed tasakesi, tasakesi kahvatu-kollasele murule maha.

Heii, Jaak!

Jaak p??ras ?mber ja n?gi, kuidas Aadu l??tsutades l?hemale tuli.

,,Mis sa karjud?

Mis ma karjun! ?hkis Aadu. L?heb otsekui auruga, aja kas v?i ratsa j?rele!

Kuhu ema ja Tiiu j?ivad?

,,Teadagi, naiste asi, ei saa kunagi valmis. Ma ei j?udnud ?ra oodata ja tulin tulema. Eks nad komberda j?rele.

Nad astusivad k?rvu edasi.

Ho ho hoo! aigutas Jaak natukese aja p?rast. Ho ho, k?ll on vahel igav ja kurb! Soovin tihti nii enesele kui teistele surma. Kuid see ei tule, ja p??le pole hakata midagi.

Ka Aadu oli tusases tujus. Ta vaatas k?rvale mustavasse metsa ja lausus aegam??da:

,,Kui ?ieti v?lja ?elda: mis on see elu v??rt? N?ituseks mina. K?psin eluaeg saapaid, ei tunne ise elust magu ega saa teistele h??d teha, k?rvan viimaks ?ra, mind topitakse kirstu, visatakse hauda, kivid ja muld aetakse poole toobi viina eest kolinal selga ja siis ei haugu enam koergi minu j?rele! Kes teab, et ma olen elanud, vaeva n?inud ja n?lginud, t??d teinud ja purjutanud ning oma saatust vandunud! Kui mul parem t?? oleks, v?ib olla, ma oleksin hoolsam ja ?nnelikum. Kuid n??d talla maad, hinga ?hku ja kao siis nagu vagel puu koore all v?i nagu konnapoeg, kellest vankri ratas ?le veereb.

Ta s?litas ?ritatult ja r??kis edasi:

Mis on meist, nagu mina, sina ja tuhanded teisi ussikesi ilmas, kasu? Mis on elust ?le?ldse kasu? S?litadagi tema p??le ei maksa! On kuulsaid inimesi, on rikkaid ja tarku, eks nendest siis kasu ole. Aga meie, sina ja mina, mis oleme meie? R?skuse-mardikad, kes m?danenud p?randa all elavad! S?ndimisest surmani sumame selle maailma ??retus mudas ringi. Meie s?ndimine ei tee kellelegi meeleh??d; elame ei tea, mistarvis; ja sureme, et ilm meist lahti saaks!

?ksteise j?rele libisesivad puude ladvult kollased lehed tasahilju p?rmusse maha. Ja juba paistis l?bi paljaste raagude ilmotsatu s?gav sinine taevas.

Sina arvad, et mina sellep?rast kadunud olen, et mina ja minu sugu kolmandast p?lvest p??le joob? Mina ei ole mitte sellep?rast kadunud, et ma joon; vaid sellep?rast ma joon, et ma kadunud olen! Minu elu on vaesuse ja viletsuse l?bi m?rgitatud. Ta ei maksa enam punast krossigi. Mina tean, et ma paremaks ei v?i saada, kui ma olen; kuid ei usu ka, et ma veel s?gavamale v?in minna, kui selles m?lgatuses juba olen. Sellep?rast on mulle ?ks kurat k?ik, kuidas ma elan, kas ma karskust pean, v?i nagu lutikas t?is t?mban. Sellep?rast ma siis joon, kui raha on; ja ei joo ning kannatan puudust, kui seda mitte ei ole. Ega ma mitu korda ela. Elan ?ks kord ja seegi koera kombel. Kordki ei saa ?ieti r??mus olla. R??stad, tungid ja r?seled, karjud ning kisendad kuni kord l?ped. Aga mistarvis ?

Ta j?i vait.

Njaa venitas Jaak m?ttes.

Aegam??da varisesivad lehed latvadelt alla, aegam??da, nagu ei oleks neil kuhugi ruttu, sest p?rmusse j?uavad nad k?llaltki vara. Aga taevas l?i pikkamisi tumedamaks ja l?bi paljaste raagude paistsivad hallid ruttavad pilved ning ?le metsa latvade t?mbas k?lm ja kale s?gise tuul. Tuul t?usis, ja oli, nagu oleks keegi kusagil s?gavas metsa padrikus h?iganud pikkamisi pikkamisi

1903.
?NNE KAALUD
KATKE

Hindrik kuulis, kuidas Madis aida otsas oleva haganiku ukse lahti tegi ja p?hus k?histas. Siis n?gi ta saunameest p?hu s?let?iega ?le ?ue minevat, lauda ukse lahti l?kkavat ja selle pimedusesse kaduvat. Vasikas h?ppas l?ve p??l vanamehest m??da, jooksis paar tiiru ?ues ja j?i siis ?kisti kesk muru seisma, kael v?lja venitatud, imestavad silmad punnis.

Ema askeldas perele toitu keetes kiiresti eeskoja savisel p?randal. Ta hirmutas vitsakimbuga k?rbseid, kes paksult ?hku t?itsivad. Tuba l?ks h?maraks. Paja all loitis tuli.

Ema, homme l?heme vikatitega heina kallale, ?tles Hindrik ja istus Kaarli s?ngi servale.

Oleks sa rohkem t??lisi palganud.

Veski Toomas lubas tulla. Ja palju meil neid siis tarvis on! vastas Hindrik ning m?tles ise selle juures: Ja palju meie neid ikka palgata j?uame!

Ei tule veski Toomas. Neil n??d isegi palju t??d. Veski Anton hakkab naist v?tma. Eila ?htul oli teine koolimaja Elsal kosjas k?inud.

Poeg ei vastanud selle p??le midagi. Kuuldus ainult, kuidas pada pimedas porises. Ja emal polnudki aega pikemaks jutuks. Alles siis, kui ta kuulis, et Hindrik ?les t?usis ja ukse juurde l?ks, p??ras ta ?mber ja k?sis:

Hindrik, kuhu sa veel l?hed?

V?lja, vastas see k?hatades.

?ra mine. S??k saab varsti valmis.

Kuid Hindrik astus s?nalausumata ?uue.

Mine s??ma, ?tles ta Kaarlile, kes kaevu juures jalgu pesi, ning p??ras ise v?rava poole.

Oli juba pime. Kuu serv ?hetas metsa kohal. Kahel pool p?llupeenart lainetas valmiv rukkis ja l?i peremehele vastu p?lvi. Kuid mitte seda ei n?inud ega tunnud Hindrik.

Siin ma n??d olen! ?hkas ta h??letult. Sinu jaoks olen ma t??d teinud, sinu p??le olen ma m?telnud iga seemne pihut?ie juures, mis ma mullasse heitsin. Ma ei tahtnud, et sa minu majas puudust oleksid kannatanud. Kuidas ma sind omades m?tetes olen hellitanud! Sa olid minu viimne r??m, minu viimne tr??st k?igis mu kurbustes ja ?nnetustes. Aga ei! Ka see lootus ei pea t?ide minema!

Ta seisis nagu joobnud metsa ??res ja vaatas kodu poole tagasi. Siis p??ras ta ?mber ja vankus v?sinult ?le kadakase n?mme. Ta ees seisis paks, pime mets. Aeglaselt sammus mees metsa teeraal, mis puude all keerles. Kusagilt kuuldus ??kulli huikamine ja siis vee sulin. Mets l?ks harvemaks, ja l?bi puude vilkus punane tuluke.

Hindrik oli metsast v?ljas. Ainult kitsas p?llulapp ja lai aed lahutasivad teda koolimajast. Nagu vaim ligines ta valgustatud aknale. See oli lahti, kuid l?bipaistmata valge eesriie, v?lja poole loogas nagu laeva puri, varjas k?ike, mis toas s?ndis.

Hindrik peatas akna ees, s?da t?is ahastust ja valu. Ta kuulas, kuidas Elsa vend l?hikeste sammudega tuba m??da edasi-tagasi k?is ja viiulit h??lde seadis. Ja siis hakati m?ngima. M?nguga ?hines pehme naisterahva h??l.

Hindriku s?da peatas tuksumises. Ta ei saanud ega tahtnud aru saada, mis lauldi. Ainult seda n?rka ja pehmet h??lt tahtis ta kuulda. Ah, kui h?? see oli! Kuidas ta helises!

?kisti t?itis mehe rinda meeleheide ja ahastus. Ta vajus kokku kivisele pingile, k?tega p?? ?mber kinni hoides. See ei olnud tema jaoks: see laul ja see m?ng, see ?levoolav ?nne k?llus, mis selles noores h??les helises! Teda ei lahutanud mitte ainult ?hukene eesriie toasolejate ?nnest, vaid miski lai, suur ja s?gav, millest ta ?le h?pata, l?bi tungida v?i ?mber minna ei suutnud.

Ta ei pannud enam t?hele, millal laul vaikis.

Ta istus kaua m?ttes. Kui ta viimaks p?? ?les t?stis, oli aken kinni ja tuli kustunud. Tema p?? kohal v?risesivad kuu valguses l??tsepuu pisukesed lehed.

Ta t?usis ?les ja vankus minema kui joobnud.

?? l?ks uduseks ja kuu hakkas kustuma. Tee ??res pimedas sulises oja. K?rts oli pime. Ainult rehe all trampis hobune. Pahemal pool mustas veski madal ja lai hoone.

Hindrik virgus alles siis, kui ta end veski tammil seismas leidis. Ta k?ed l?ksivad rusikasse ja viha t?rkas ta hinges: V?i s??l sa oled! Sinu jaoks laulavad noored t?drukud, sinu jaoks on k?ik r??mud ja ?nned, aga minule mitte midagi!

Ta seisis t?is v?imetut viha seina ??res, ilma m?tteta, mis jaoks ja kui kaua. Ta n?gi jahu laikusid ukse ees valendavat ja tundis j?rve muda l?hna.

Oh, miks on elu nii l?inud ja mitte teisiti! Tuhanded teisi v?imalusi on olnud, aga elu on valinud k?ige halvema, k?ige kurvema v?imaluse.

Kuidas tahaks ta k?ik uuesti alata: uuesti poisikesena kooli minna, r??msana ja anderikkana kooli aastatest l?bi rutata, et siis julgena ja k?skivana elusse astuda.

Ta ei seisaks siis mitte niiviisi siin nagu praegu: eba?nnestanuna ja poolelij??nuna, ei talupoeg ega haritlane, ?nnetu nii seesmiselt kui v?limiselt.

Kuid elu on k?ige halvema v?imaluse valinud. Ta on t?is kiusu ja vimma olnud. Ja ei ole lootust, et ta veel kord paraneda v?iks.

Kuna, kuna olen ma ometi ?nnelik olnud? k?sis Hindrik eneselt h??letult ja vastas ise selle p??le: Ei kunagi! Kuna tuleb siis ?nneaeg? Ei iialgi!

Ta oleks veel kaua s??l m?ttes seisnud, kui mitte vali p?ssipauk ta ?kisti ?les poleks ?ratanud. Ta h?ppas ehmatusest kesk tammi ja n?gi, kuidas must kogu kumaras kiiresti ?le p?llu maantee poole jooksis.

Samal ajal oli veskis kolinat kuulda. Keegi t?ukas v?limise ukse lahti ja jooksis ??riietes tammi p??le.

Kes siin on? kisendas ta ja l?henes Hindrikule, kirves k?es.

Mis on? k?sis Hindrik hirmunud h??lega.

M?lder on tapetud! vastas sulane Toomas.

M?lemad mehed jooksivad pimedasse veskikotta, p??rasivad s??l paremale poole ja j?udsivad k??gist l?bi minnes valgustatud tuppa.

Lamp, mille klaas ja kuppel puruks oli l??dud, suitses laua p??l, tuba pruuni, n?gise h?marusega t?ites.

Kesk p?randat verelombis lamas seliti inimene.

Surnukeha ??res p?lvitas hirmunud, ahasta vate silmadega vana teenija t?druk, ??riietes ja lahtiste juustega.

Tuule?hk, mis katkisest aknast sisse tungis, liigutas lambi n?e sammast edasi ja tagasi.

Hindrik j?i kivisena surnu ees seisma.

See lamas pikana ja raskena, tugevad liikmed v?lja venitatud, huuled k?vasti kinni ja silmad p?rani. Tema ilus ja tark n?gu oli karge ja selge. Ta n?is nagu ise sinna heitnud olevat, omas jahuses t??kuues ja puukottades.

Kuid ta oli surnud, ainult see teadmine t?itis Hindriku m?tteid. Tal ei olnud enam ehmatust ega hirmu. Ainult j?ine ja j??tav meeleh?? t?itis ta s?dant. Ta hing oli otsekui kiviks muutunud.

Ta seisis m?ne minuti liikumatuna ja h??letuna. Surnu klaasised silmad vaatasivad ta otsa. Siis k??nas ta j?rsku ?mber ja astus s?nalausumata v?lja.

Ta ei peatanud enam tammil ega ka kogu teel koju.

Alles kodu v?ravas seisatas ta silmapilguks ja vaatas kord koolimaja ja kord veski poole. Siis l?ks ta sisse.

Ema ?rkas ta tulekul ?les ja s??tas tulukese p?lema.

Kus sa k?isid? k?sis ta.

K?sitav ei vastanud midagi, vaid k??nas n?o seina poole ja hakkas riietest lahti v?tma.

Ema kordas oma k?simust, kuid ei saanud j?llegi vastust. Siis k??nas ta tule v?ikeseks. Kaua heljus ja vabises see tahi otsas ning valgustas vana maja tahmaseid seinu. Siis j?i ta ?ige v?ikeseks ja kustus. Toas oli kottpime.

Hindrik lamas liikumata voodis. Tema m?tted olivad otsekui kivinenud. Ta ei tunnud enam r??mu ega valu. Elu oli nagu silmapilguks peatanud, nagu m??gatera p??l seisis ta: ?helpool lootused ?nne p??le, teiselpool aimdus p??semata ?nnetusest. Ta oleks nagu mitu tundi meelem?rkuseta lamanud ja praegu alles ?rkanud. Kui kaugel oli k?ik: nii Elsa kui Anton! Kes need olivad? Mis puutusivad nad temasse? Tema m?lestustest oli keegi otsekui k??ridega suure t?ki v?lja l?iganud.

Kui ta veel midagi tundis, siis ainult hommikueelset jahedust, mis ta liikmed lina all v?risema pani.

1901.
H?MARUS
KATKE

Miili seisis l?vel, toetas h??guvat p??d vastu piidapuud ja vahtis tuiskavasse lumemeresse. K?rged tuisu lained lendasivad m?hinal l?bi metsa. K?ik sulas ahkjates hiilides, mis j?relj?tmata ja vahetpidamata m??da kihutasivad, nagu j?ise s??rusuitsu valged r?ngad.

Lahtine koor m?ngis maja taga pedaja t?ve p??l pilli.

P??d selga visates vahtis t?druk pilukile silmil m?nnalatvade poole, mis alal?pmata m?ngus t?usivad ja vajusivad, salap?rased ja imelikud. Pedaja koore pilli saatel tantsisivad tuisuhaldjad s??rim?ngu: Samm ette, samm tagasi, k?test kinni ja edasi!

Miili pigistas h??guvad silmad kinni ja kuulas metsa m?hinat, mis nagu kusagilt kaugelt ja l?bi une kostis. Koor m?nna t?vel vilistas ikka kergemini ja k?rgemini. M?nd muutus heljuvaks, kaasakiskuvaks muusikaks, kostis k?igilt ilmakaartelt, tulles nagu tuisu j?iste hiilidega.

Ja juba kuulis Miili tantsijate sammusid ning pulmaneidude looride kahinat. L?pmata reana l?ksivad nad temast m??da, kurvad palged lumivalged, p??s j??lillede p?rjad. Ta aimas nende linikute puudutusi omadel p?skedel, ta tundis nende k?te kinni hakkamist omadel k?erandmetel, laiadena ringidena lendas ta selles talvehaldjate pillkaaris l?bi ?hu, vaimude tantsu unen?oliku, viirastusliku m?ngu kajades.

Helises m?nnakoore muusika

K?tega p?? ?mber kinni hoides ja ahnelt k?lma talve tuult hingates vahtis Miili ?les taevasse, kus ikka h?maramaks ja h?maramaks l?i. Tuisk oli ta juuksed peenikest kuiva lund t?is riputanud, aga ta ei teadnud seda; ta v?ikesed k?ed sinetasivad k?lma p?rast, aga ta ei tunnud seda. Kui h?? oli end anda tuisu h??de k?tte, mis nagu siidist v?rkudega k?ik kiusavad, ahastavad m?tted endaga kandsivad!

Korraga k?is raske maru laine ?le metsade, ja silmapilguks avanes Miili ees l?pmata latvade meri kuni taevaservani, Kuningam?e kallakuni. Tuhande-s?rmelised hallid k?ed t?usivad taeva poole, musttuhat musta p??d kumardas alla ja siis kattis lume hiil k?ik j?lle ?kisti.

Kuid Miili s?da jahmatas: otsekui lugematud s?jav?ed olivad ruttamas tema poole alt laanest, nende vihaseid pilkusid n?gi ta lehvivate k?harate juuste alt, ruttasivad haldjate lugematud malevad.

Nagu ?les kohutatud lind tundis ta enesel korraga k?lm olevat, ja sinetavaid k?sivarsi p?llesse peites ning kartlikult ?le ?la piiludes ruttas ta tuppa tagasi.

Siin oli juba ?ige h?mar. P?levast ahjust langes veripunane valguse v??t risti ?le toa. Nagu purpuri kangas oli p?randale laotatud.

Miili vajus v?sinult voodi servale. ?kski m?te ei liikunud ta p??s ja segaselt eksisivad ta silmad verevas valguse joones. Kusagil ahju taga tiksus vanaaegne puukistavartega kell ja v?ljas kohises tuisk. Kuid Miilile n?is nii vaikne olevat, et isegi ta hirmunud s?dame tuksumine vasara langemisena tundus.

Kasvas tuule kohin, kasvas hirm hirm teadmatu ja tundmatu p?rast, kes tuulekohinana maja ?mber hiilis, tigedana ja kavalana, kes siit aknast sisse piilus ja s??lt aknast piilus, k?rva vastu ust surus ja kuulas, erksana kui kiusatus ja patt.

Ja j?lle t?usivad m?tted, h?daldavad ning meeleheitlikud:

Oh, kui Anton v?hemalt t?na ?htu ei tuleks! Tulgu homme, tulgu ?lehomme, aga mitte t?na! Ta ei tea enam, mis siis s?nniks midagi ei tea ta enam mitte midagi

?? ja p?eva on ta ?ra olnud, teadmata kus. V?ib olla, s??l Kuningm?el, neis metsameeste majakestes, kust pirrutuled siia pilguvad. V?ib olla, on ta ?itsil?kke metsatihnikus maha teinud, istub s??l ja vabiseb k?lma k?es, aga ?mber kohiseb tuisk. Aga v?ib olla v?ib olla, on ta lume lagendikul eksinud, maha langenud, otsa saanud lume ja v?simuse vastu v?deldes ning ei tule enam iialgi tagasi ei iialgi

Oh jumal, jumal k?ll!..

Miili rabeles nagu haavatud lind voodi p??l. Ta p?? vajus ?le voodi serva alla, tema juuksed puutusivad p?randat. Ta segased silmad vahtisivad lael v?risevat punast ahju kuma, mis ?hes laega ?les-alla n?is heljuvat. Segased m?tted nagu need kuma lapid lael helju sivad ta ahastavates ajudes.





: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16