Eduard Vilde.

Lunastus: ?he t??lise noorp?lw



скачать книгу бесплатно

Esimene peat?kk.
W?ikese Jens Nielseni p?ew

S?gisel ja talwel oli ikka weel pime, kui w?ikene Jens Nielsen hommikuti ?les ?rkas. Enamaste tundis ta p?ske w?i kaela kipitawat, ja kui ta sealt k?ekesega ?le h?igas, j?i talle m?rga n?ppude alla ning ninasse tungis waenlikku haisu. Ta h??dis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel – Jens kuulis s??raseid kordasid p?hap?ewadeks kutsutawat – h?ikas ema teisest woodist wastu: „Ja, Jens, ja!” J?i aga wastus tulemata, nagu kunagi, siis h??dis Jens weel m?ne korra, l?puks kindlas lootusetuses, ja andis n??d suurele haledusele, mis ta w?ikese s?dame ?mber heitis, waba woli. Ta puges s?ngist w?lja ja kobas l?bi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna k?kitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema lisata, sellessamas pikalises r?tmuses, nagu muljuw walu ta hingekesest ?le laenetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulda ja et pisarad sellep?rast midagi ei aita. Ukse all k?kitas ta nii kaua, kui aken walgemaks l?i. Siis ronis ta akna ees seiswa laua peale, kiskus eesriide ?les ja k?kitas ja nuttis siin edasi. Roosatriibulise Rootsi riidest s?rgikese sisse kiskus ta oma k?hnad koiwakesed k?nni, toetas l?ua p?lweotsade peale ja laskis silmi jooksta, hambaid l?giseda. Mida kauemine ta k?lma klaasi taga istus, seda sinisemaks l?iwad ta huuled, seda r?pakamalt raputasiwad w?rinad ta keha ja seda wagusamals rauges ta nutt. Tasasele hulumisele j?rgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.

Aga mitte ?ksi k?lm ei t?kestanud w?ikese Jens Nielseni nuttu, waid ka walgus. Ta silm hakkas matist ilma seletama, ja see wiis ta m?tted igatsuse haledusest teissale. Palju seda ilma k?ll ei olnud, mis pimediku p?lle alt n?htawale tuli, aga Jens Nielseni n?uded oliwad kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm, neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida pruunikswaabatud plank warjas. Peldiku katusel istus ikka m?ni kass w?i keksis m?ni warblane, ja ?le kitsa, pr?gitud ?ue kl?bises ikka ?ks w?i teine paar suuri puukingasid peldiku poole, kord Jenseni isa, kord Larseni ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja k??gi– ja tagatrepiaknad aga, wiis rida ?lestikku – need seisiwad Jensikesel peaaegu k?ik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem p?id, kui w?ikese ?ksiklase huwitamiseks waja oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, waibad, woodikotid, p?randariided tuliwad n?htawale, kepid hakkasiwad nende peal tantsima, ja siis l?ks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu j?lle kuhugile n?htawamate olewuste poole p??ras. Tahmase n?oga j?me poiss – Niels ta nimi – laaberdas, raualatt ?lal, wilistades ?le ?ue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sellesama hoowipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kudas alas wasarate hoopide all kiljatas ja kudas ??sil?ke l??tsa puhkel wuhises, seda w?is Jens ?sna selgeste kuulda.

Ja seepeale prahwatas wastasolewas majas kingsepp Anderseni r?pane tagauks lahti, ?pipoiss Lars lendas kahe saapapaariga w?lja, ning see, kelle p?lweots ta lendama pannud – meister Andersen – saatis talle l?welt weel m?ned Daani sarwilised j?rele. Ning l?puks ilmus majaperemees J?rgensen, luud ja labidas k?es, sinine tislerip?ll ees, ja hakkas hoowi eilasest r?mpsust kasima.

Seda k?ik ja m?nda muud n?gi w?ikene Jens oma aknast, kui see mitte liia higine w?i h?rmas polnud, w?i kui K?benhavni j??k?lm udu, ?rejundi tossaw hingeaur, mahar?hutud korstnasuitsuga segi, hoowikest liig w?ga ?ra ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei n?inud, see oli taewas. Sellest ei paistnud siia alumise majakorra akendesse, k?igest kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. N?gemataks j?i muidugi ka p?ike, mis mujal nii ?hetasaselt ?igete ja ?lekohtuste peale maha paistwat. Temast ei olnud J?rgenseni majade wahe?ues naljalt muud m?rgata, kui enam w?i w?hem walwakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ?mblikuw?rgukarwaliseks widewikuks tumenes.

Kui pisikene Jens Nielsen n?ndawiisi s?rgiw?el laua peal k?kitas, n?oke kriim ?ratapetud pisaratest, kaelake werine l?hkilitsutud lutikatest, rind t?piline ??seste waenlaste salahammustamisest, siis ei wahtinud ta mitte ainult w?lja, waid kuulatas ka ?les. Tulewad ju k?ik head annid ?lewalt, ka Jens Nielseni kohwi tuli sealt. Kohwi ja muu tarwilik abi. Iga l?hn w?ljas trepi peal t?stis ta k?rwad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu– ja nahkkingade sees wanast nagisewast trepist alla, enne kui Jensi j?nesek?rwakesed t?tt kuulsiwad ja ta hingest tr??stihoog l?bi l?ikas: N??d! Seda kl?binat, mis temale kohwi t?i, polnud terasemal kuulatamisel raske ?ra tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba waraselt lugeda. Peterseni wanaema astus aga ikka kolm kompsu, kui teised trepist allatulijad kaks astusiwad. Ning kui tal wanaisa kannul oli – ja kunas poleks tal teda kannul olnud! – siis sai kolmest kompsust weel kord kolm. Ikka: komps – komps – komps! ja tagant j?rgi kah: komps – komps – komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmikkompsud trepist alla Jensi ukse taha j?udsiwad, sest Peterseni wanade kuuest jalast oliwad ainult kaks tugewad ja w?ledad – need, mis puust oliwad. Teist nelja wedasiwad aga nii j?rel ja trepil t?stsiwad neid astmelt astmele, nagu oleksiwad nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki k?es hoidis, wahenes teistest muu seas seel?bi, et ta hoopis heledama kompsu tegi: umbes n?nda, nagu w?ikesed wasarad suurte seas Olseni sepapajas.

N??d wiimaks: m?dina waikimine, l??tsutaw nohin, w?tme kriuks. Jens on laua pealt juba maas, kui uks lahti l?heb. Wahel ka mitte – ainult siis, kui ta aknast w?lja ei n?e ja seep?rast weel t?ies nutuhoos on. Siis peab teda maha t?stetama. Uksest aga wenib Peterseni wanaeit toll tollilt sisse, kahte jalga j?rel lohistades, kolmat k?psutades ning Jensi kohwitassi nii w?ga l?igitades, et sai alustassi ??rel ujumisekatseid teeb ja kollane ojake eide kotiriidest p?lle m??da alla niriseb.

„Poisu, waene poisu, – kas j?lle nutt waraks?”

Suu, mis seda madala, tugewa mehehealega ?tleb, l?ikab ilmatu pika, kitsa praona n?ost l?bi, mille pind ja karw k?psetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ?lemisest osast w?lguwad kaks woldikeste wahele peidetud silma karuse lahkusega l?disewa „poisu” peale maha.

Kuna Jens lepitatult weel paar l?punuuksatust teeb, seab Peterseni wanaema kohwitassi ujuwa saiakesega tooli peale ja ulatab Jensi p?kste j?rele woodi otslaual. Eide k?te wahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ?htelugu: „Soo – sooo – soooo!” ja paneb n??bid pikalise nosimisega kinni. ?udse tundmusega waatab Jens n??d j?rgnewale paratamata hirmus?ndmusle wastu. Wanaema kastab suure pesuk?sna k?lma wee sisse ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi n?gu ja kaela n?hkima. Seejuures siunab ta k?ll w?ga ?iglaselt lutikaraipeid, kes poisu ihu kublaks hammustanud, aga w?i see Jensi rasket kannatamist, millele ta puistades ja k??nistades wastu w?itleb, ?ra suudab tasuda! Kuid igal h?dal on wiimaks l?pp. Kui Jens ka kuue selga ja jalatsed jalga on saanud, w?ib ta kohwi kallale asuda, mis waheajal ?sna k?lmaks on l?inud. Wanaema aga komberdab lahkeste pobisedes uksest w?lja. T?naseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. N??d algab w?ikese Jensi iseseiswus. See kestab l?unani, kus ema tuleb, ja siis ?htuni, kus j?lle ema tuleb. Kui Peterseni eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka wahel silma pisikese hulguse peale; enamaste pole tal aga mahti, sest ennel?una kulub ?ri, p?rastl?una jookswa rawitsemise peale ?ra.

Wanaeide kannul astub, kui tal aega on, wahel ka wanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Waest nutjat naerun?ol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust w?lja ja kukub nagu k?gu. Ei ta j?ta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See l?bus wanamees kannab alati, suwel sa talwel, pitka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igatarwalistest suurtest ja w?ikestest lappidest Et ta j?me kael liig l?hike ja t?ieste kange on, siis ei p??ra ta ilmaski pead ?ksi, waid kogu kehaga ?hes. Habemeta l?ua all ripuwad tal k?rwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on j?medam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi k?nnak aga nii ?hesugune jalgade j?relwedamine, et w?ikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta m?lemaid ?ksteise taga w?i k?rwal n?eb k?ndiwat

Ja seda n?eb ta ise?ranis huwitawa waatem?nguna hommikuti, tui ta nendega p?rast kohwijoomist w?lja on l?inud. Hoowis seisab roheline kaarik, weekindel kast peal. Wanataat haarab k?sipuu pihku ja hakkab kaarikut l?kkama. W?rawast w?lja, uulitsat m??da alla. Pahem k?si l?kkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal j?rele. Ja n??d w?ib w?ike Jens wahtida, kudas nende rasked, kanged jalad wenides kiwa kaabiwad – liiits – laaats, liiits – laaats! Annab p?ris oodata enne kui ?ks jalg teisest m??da j?uab.

L?hemal uulitsanurgal peatawad – keldri ees, mille uksepealset sinine silt walgete kaladega ehib. Keldris talitab nende t?tar, lesk emand Neble. Nad h??awad talle midagi alla ja tema h??ab neile midagi ?les, mispeale m?lemad wanad p?ikuulitsast w?lja ja keset suurt uulisat leapawad, et sinna ootawa wahtimisega k?rwuti seisma j??da.

Petersenide kalakeldri k?rwal, Prins J?rgeni ja Griffenfeldti uulitsate nurgal, on w?ike keldrik?rts. Selle uksele ilmub iga wiie minuti tagant k?hn, lageda l?uaga mees w?rsket ?hku nilpama – k?rtsmik Henrik S?rensen. Alati tossab tal piibukujulise pitsi sees p?stiseisaw sigar suus ja ta k?si kl?bistab p?ksitaskus peenet raha. W?ikest Jensi huwitab herra S?renseni wahtimisewiis. Herra S?rensen, nokaga laewamehem?ts peas, ei wahi iialgi kauemine ?hte k?lge w?i ?he inimese poole, waid ta pisikene, kitsas pea n?ksub wahetpidamata sinna ja t?nna, ?hkwa nagu iwakesi otsiwal aral linnul Iga k?bin, iga warjuke uulitsal muudab silmapilguks ta t?helpanemise sihti. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? m?tleb w?ike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui herra S?renseni linnupea keldrisse j?lle kaob.

Wastas olewal nurgal on herra Folmer Matthiasseni w?rtskauplus. Ka punase peaga herra Matthiassen armastab oma k?werate jalgade peal ukse ees seista, kui talle seks w?hegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedret?helised k?ed tingimata pika saterkuue saba all, ja K?benhawni winge tuul w?bistab terawa otsaga punast karwatutti ta l?ua otsas. Pilusilmil ja s?gawas m?ttes waatab noor kaupmees ?les taewa poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen m?tleb oma peakeses: „Kudas w?ib nii w?ikesel k?werjalgsel h?rral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

Mitte kaugel Matthiasseni ?rist, wiiliti ?le uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab m??ja, pikk, witsjas neiu, naister?hma jakkisid, pluusisid ja p?llesid w?lja uste k?lge. Igakord, kui ta midagi ?les on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu – wahib ta wilksti herra Folmer Matthiasseni poole, ja Jens Nielseni ajuke s?nnitab endale k?simise: „Kui tal Matthiasseni herrale midagi on ?elda – miks ta siis ei ?tle?”

Aga waheajal on Petersenide oodataw p?rale j?udmas. Peterseni taat t?stab n?idates keppi, eit teeb seda j?rele, ja w?ike Jens hakkab tulijale oma n?rkade jalgade peal wastu w?nderdama. Tulijaid on ?iguse p?rast kaks – kaks ja weel palju rohkem. Nad p??rawad praegu N?rrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastwanker eel, siis Fiederik Neble, siis must Nero. Weega t?idetud kast aga, see on t?is kihisewat elu, mille n?hasaamise himu n??d Jensi meeled wangi w?tab. Ta teretab pikka Frederikki k?lmasinise, kohmetanud hirwitamisega, sabaliputawat koera m?ne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta k?rwal, nina punane, tuldud teed tagasi jooksta. Frederik Neble, Petersenide t?trepoeg, musta werd kuiwetanud poiss, k??nab loksuwa wankriga eide ja taadi wahelt l?bi ?mber Prins J?rgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku k?rwal, peatab ning k?bara peast w?tab, et otsaesiselt higi p?hkida. P?newusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ?ra t?stab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootawad, kogub ikka rohkem saladuslise wankrikese ?mber. Aga Frederikil on m?lemate wanadega ning emaga keldri uksel t?nase p??gi ja sisseostu ?le weel m?ni s?na juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamist t?idab. N??d wiimaks langeb saladuse kate, ja k?ik p?nnikesed seisawad kikiwarwul ja ajawad kaelad pikale. Tumehallist weest paistawad ridamisi mustjad, pikergused turjad ja liikuwad l?pused w?lja; siit ja sealt musta mulina seest l??b wahel nagu h?bedast w?lku. ?ks ja teine w?ikestest uudishimulistest s?dandab n?puotsa wette pista, et teda l?hemal pilgul kilgates tagasi t?mmata, mispeale ?mberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalawankri ?mber katkeb alles, kui Frederik wankri all rippuwa plekk?mbri k?tte kahmab, sest n??d algab waatem?ngu huwitawam osa. Frederik t?stab kastist ?mbri ?mbri j?rel kalu t?is ja walab nad ?hes weega teise kalawankrisse, mis t?hi on. Kudas nad sabadega ?le ?mbri ??re salwawad ja t?hjemas kastis esiotsa metsikult laksu l??wad, seda k?ik on suurep?raline waadata, ja salgakese wadinal ning uih– ja aih-h??etel pole piiri. W?iksele Jensile on see weerandtundi terwest ennel?unast k?ige l?busam.

Kui pikk Frederik kalad kolme paika – m?lemasse wankrisse ja keldrianumasse – ?ra on jaotanud, astuwad wanaema ja wanaisa tegewusesse. Wankrit l?kkawad nad waheldamisi, aga w?ljah??dmine on ?sna eide asi. Seda m?istab ja j?ksab ainult tema. Midagi ei j??nud Jens Nielsenile ta ?rnemast lapsep?lwest nii m?nusa kentsakusega meelde, kui Peterseni wanaema igahommikune kalaliturgia. Wankrit t?ugates ja jookswawigaseid jalgu j?rel lohistades liigub mullakarwa eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat m??da alla ja laulab healega, mille tugewus ja k?lawus k?igile K?benhavni k?stritele kadeduse peale w?iks ajada, pika laulu, milles ta terwe kalakaup t?ugude headuse ja hinna j?rele ?les on loetud. Laulul on p?halik-w?gew kindel wiis, mis wahel ainult ?he w?i teise j?rgu w?rt l?hemaks muutub, kui n?ituseks angerjas w?i purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kudas nii wanast, n?rgast, poolk?dunenud kehast heal w?ib tulla, mida k?ige paksemate m??ride taha kuuldakse, nagu ostjate ilmumine kaugetest hoowipealsetest majadest tunnistab. Ja weel millegi ?le imestab Jens: kui wanaema kaarikut l?kkab, siis n?ib, nagu ei l?kkaks mitte wanaema kaarikut, waid kui t?mbaks kaarik wanaema.

K?ige suurem ime s?nnib aga wahel wanaisaga. See w?ib teatawal eeltingimisel pisut pead p??rata – pead ?ksi! See ime s?nnib igakord, kui Petersenide m??gipiirkonnas keegi teine kalam??ja n?htawale kerkib. Siis hakkawad wanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu ?lani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui wastane kuhugi nurga taha on kadunud. S??raseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: ?ks tuleb k?siwankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusewankriga Kapellvej poolt, ning wiimane – keegi noorep?raline, tugew mees – on paraku hea karjuja. Hobust suu k?rwalt talutades jalutab ta aeglaselt ?hest uulitsasuust sisse, teisest w?lja ja laseb oma tenoritoru ?rgada. Ta n?eb k?ll, kuda Peterseni isa pea liigub ja kepp teda hurjutades n?itab, aga ta patune ei tee sellest w?ljagi. Blaagaards Gade wanamehel, sel on ennem h?bi. W?ib olla. et ta ka sellep?rast warsti nurga taha kaob, et ta w?istluse Peterseni ema w?gewa laulu wastu lootuseta leiab olewat. Ehk k?ll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni taadi ?rewuse p?hjus p?ris selge ei ole, tunneb ta tema oma p?uekeses midagi waenutaolist m?lemate rahurikkujate wastu.

Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda j??b, siis teab ta juba ette ?ra, kudas lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga kujuneb. Niipea kui Frederik oma talitust wankri kallal ja keldris on l?petamas, nii et ta emal m??giks k?ik k?ep?rast on, ilmub nagu maa alt prins J?rgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale w?iklane, punase ninaga noormees ja j??b sinna oodates seisma. W?ike Nero, kes seni alatasa nagu must wari oma peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahwatleda, jagab oma s?dame n??d k?hku kaheks: ta hakkab Fiederiki jalust punase ninaga nooremehe jalgu jooksma – ikka edasi ja tagasi – ja lakub wiimasel, kui see teda silitab, k?sagi. Sest Nero peremehe s?ber on ta Nero s?ber. Ja n??d kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuiwatab k?ed j?meda r?tiku k?lge ?ra, kohendab kuklasse wajunud k?barat, wiskab wildaku pilgu keldriuksest sisse ja on l?hemal sekundil nurgalseisjaga ?hinenud. K?ik kolm – Nero kordamisi kummagi kannul – kaowad warsti ?he kitsa ja k?wera p?ikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis k?simuse ?le, kuhu nad igal hommikul kolmekesi l?hewad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele j?uda, kord salaja j?rele hiilis. Nad kobisiwad Solit?devej wastas ?hest keldritrepist alla, mille k?rwal olewate akende peale pudelid ja wahutawad kannud oliwad maalitud. N??d ta teadis, kus nad k?isiwad. M?istatuseks j?i talle ainult, miks nad siia kaugele tuliwad ja mitte Henrik S?renseni k?rtsi ei l?inud, mis ju otse Frideriki ema kalakeldri k?rwal oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins J?rgens Gade nurgale sigines: ta n?gi teda Kapellvej ??res tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja p?rand wanu jalatseid ja nahar?balaid t?is oli, katkist saabast paikawat, punane nina peaaegu saapa k?lles kinni. Selle waikse, argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei n?inud juttu ajawat, j?i pikk, t?mmu jumega Frederik wahel kuni hilise ??ni k?rtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta wahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamata seltsimees, leiti siis tema k?rwal lamamast ja teda walwamast. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii m?nigi kord jutustawat.

Jens Nielseni hommikused n?htused oliwad umbes kella k?mneni enam w?i w?hem ikka needsamad, misp?rast nad talle nagu m?lusse joonistatult meelde j?iwad. Siis aga l?ks ilm ta ?mber nii kirjuks, nii sirimiriks, et see juba m?ni ise?ranis haruldane s?ndmus pidi olema, mis ta peale selle uduse p??rluse seest ?rapildina tallele suutis panna. Nimetatud ajal hakkas ka N?rrebro linnajaos suurlinna elu woogama. Uulitsad muutusiwad laenetawateks ja kohisewatets j?gedeks. Inimesi igal pikkusel ja paksusel, iga karwa hobuseid ja koeri, iga suurusega s?idu– ja weoriistu, iga t?ugu kaupa ja kraami paisati k?ik kohad nii kubinal tais, et Jens Nieseni usk enda olemise sisse kaduma kippus. Ta sai weel palju pisemaks, kui ta juba muidugi oli, nii putukapisikeseks, et ta kuhugi prao wahele pidi pugema, tahtis ta oma allesolemise kohta teadwusele j??da. M?nest w?rawanurgast w?i uksel?welt wahtis ta siis pelglikult ja laia imestamisega selle laenetuse sisse; ta otsaesine oli m?ttes ja kitsad huulekesed liikusiwad healetut juttu ajades. Jens jagunes nende w?iksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu n?htuserikkas ?mbruses, paljude m?jundite all, soiku j??b, nagu tupe sisse poeb. Kuna elawad lapsed ta ?mber wallatatsiwad, o m a elu elasiwad silmad kihawa ?mbruse wastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja wahtis, wahtis, wahtis! Ainult harwa tegi ta m?ne jooksu, m?ne ronimise, m?ne ?hise m?ngu uulitsal kaasa. Ainult harwa t?i ta oma w?hesed m?nguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas w?i ?ksikus ?ues wahel kestwa ja s?gawa huwitusega w?is m?ngida, enamaste ?ksi w?i m?ne loomusesugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju s?pru, hoopis wastupidi, ta tagasihoidlus tekitas talle w?ikseid wastaseid, kes teda ta tossuse p?rast t?ukama ja kr??pama kippusiwad.

Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas p??dis ta ikka seal olla. Tema elustatud n?gu ja sosistaw suu tunnistasiwad, et ta mitte t?hjalt ja tuimalt selle podisewa paja sisse ei wahtinud, mis tal igap?ew silma ees seisis. Ja wahel laienesiwad ta silmad p?rani, palgele ilmus p?newus, suuke unustas liikumise – ta pidi rohkem n?gema, kui ta n?gi, ta pidi n?htusi j?tkama, selle poolest t?iendama, mis talle nende tulles n?gemataks w?i arusaamataks j?i: w?ike Jens lisas olewale ilmele oma peakesest arwatawat ilma juurde. See aga ?lendas n?htusi lihtsast huwitawusest laia imestawuseni.

T?dines Jens waiksest paigalolemisest ?ra, siis hakkas ta luusiwaid k?ikusid m??da k?nniteesid tegema. Jaamaks oli talle iga ?riline waateaken. Esiotsa t?mbasiwad teda k?ik niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma t?helpaneku ise?ranis piltidele ja m?nguasjadele. Aga mida pikemale aeg wenis, seda magnedilisema m?ju saiwad tema kohta kompweki-, koogi– ja saiaaknad. millede juurde l?puks liha– ja worstiaknad tuliwad. Wesise suu ja s??wate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende k?llest lahti kiskuda, ja kui ta ositjaid ruudu taga n?gi, kellele k?iki neid taewalikka asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksiwad suhu pistnud, siis k?is s?herdune wastuseismisej?ud tema m?istusest ?le – ta wahtis s?herdusi isikuid nagu imeelukaid. Ja imeks pani ta ka m??jaid, kes k?ige selle k?lla sees talitasiwad ja keda ta siiski ilmaski ei n?inud midagi suhu pistwat, Kudas w?isiwad nad seda ometi w?lja kannatada?



скачать книгу бесплатно

страницы: 1 2 3 4

Поделиться ссылкой на выделенное