Anton Tammsaare.

Varjundid





Nojah, n?nda see on: jumalakartus on kurjuse hakatus.

Herra, ?rge r??kige n?nda, m?telge oma hinge?nnistuse p??le. Issand, miks on k?ik h??d mehed niisugused! Nagu minugi oma, kullake, kui h?? ta oli! Aga mis mina vaene tema p?rast kannatasin! Herra, ka Teie teete oma naise tingimata ?nnetuks, nii h?? olete Teie.

Seda ?tles mu m?rsja ka ja n??d ei v?tagi ma naist.

Armas aeg, kuidas siis muidu saab. Terve eluaeg siis ?ksi. Aga kuhu tema j??b?

Tema suri ?ra.

Siis ei surnudki ema?

Ema ka, aga m?rsja ikka ka.

M?lemad korraga?

Ei, ema m?ni aasta varem ja siis m?rsja. ?igust ?elda, ega ta poleks surnudki, kui mina poleks J?tsin lause pooleli, aga mu n?oilmest ja k?netoonist pidi midagi hirmsat aimama.

Armuline Jumal, missugust koledust Te r??gite! h??dis teenija ja taganes kohkunult ukse poole, kus ta p?rani silmil j?i mulle otsa vahtima. Vaatasin talle naeratades vastu.

J?llegi heidate minuga paha nalja, ?tles ta julgemaks minnes ja uuesti l?henedes.

Ja Teie juba uskusite? vastasin endiselt naeratades

Kes v?ib herraste asja teada. Kudrutavad, kudrutavad, siis korraga himu t?is v?i armukadedus lahti ning pimm, p?mm. Eks meil olnud m?isas

Ega mina siis armukadeduse p?rast. Ei, vaid puhtast armastusest. Me olime nagu linnukesed taeva all ei kadedust ega viha, ei pattu ega paha! Tema oli noor?

Kas ta noor oli! Nii noor oli ta! Ja ilus!

Ja armastas?

Ja armastas ?igust ?elda, ma ei tea, me ei r??kinud sellest kunagi, unustasime. Siiski armastusest ta surigi, puhtast armastusest. Ta armastas nii, et ta surema pidi.

Ta siis ise tahtis surra?

Ah ei, seda mitte, aga mina

Herra, Te pilate mind. Ma tulen lihtsalt, aga Teie pole venelane, r??gite niisugust hirmsust

Ta arvas, et ma temast lahti tahan saada, ja haavatult lahkus ta toast. Ma ei keelnud teda, ei lausunud s?nagi. Aga h?? on ta ja h??d soovib ta minulegi. Mul on valus, nii valus on mul, aga tema ei n?e seda, ei saa sellest aru, nagu ta ka seda ei m?ista, miks ma teda keelsin padjap??ri vahetamast, ehk k?ll seks juba aeg oleks olnud. Ta muretseb mu tervise eest ja arvab sellega midagi t?htsat tegevat, aga ta pole kunagi m?rganud, et terve tuba temast l?hnab ja et mul p??ajus mingisugune soikuv m?te asub, mille h?vitamiseks ma ei otsigi arsti. Ainult mu pl?nnitajad, mu ihiitajad, millal v?site k?ll teie ja millal vabastate mu piinavast k?mast?

25.mail.

K?isin arsti juures. Ta oli ?ksk?ikne ja rahulik ning see haavas mind. ?tlesin, et end h?sti tunnen ja et k?ik on korras, ainult ajuti tulnud ennast n?itama. Aga tema uskus mind n?htavasti niisama v?he, nagu mina teda sallisin, ja ta m??tis mind k?siva pilguga, kui ta kaaludes n?gi, et ma siiatulekust saadik kolmk?mmend ?ks naela kergemaks j??nud.

Kuidas s??giisu on? k?sib ta.

Pole viga, vastan lausa valetades.

Ja ??rahu?

Niisama.

Imelik! lausub ta endamisi.

Mere?hk, t?hendan, et tema kahtlust v?hendada.

Ja s?da? k?sib ta tuiksoont katsudes.

Nagu n?ete.

N?rk ja korratu.

L?heb ?le.

Ega Te m?gedele roni?

Ei.

Ja ta soovitas mulle rahu, keelis m?gedele minemast ja sooje merevanne v?tmast.

Aga nagu kiuste k?in ma ainult m?gedel ja kannan ikka revolvrit kaasas, seda pisitillukest musta riista. Kella unustan sagedasti koju, aga revolvrit mitte kunagi; n?htavasti olen araks l?inud ja kardan kutsumata t?litajaid. Kuid t?nini pole mul teda tarvis olnud. Selgesti m?letan veel, kuidas esimest korda teda tasku pistes endamisi laususin: Kes teab ja Vene keeli juure lisasin: . Mulle valmistab ise?ralist k?ledat, judistavat l?bu seda k?lma terast oma taskus katsuda, teda tunda oma ihu ligi, ja istudes v?tan ta m?nikord p?iksepaistel v?lja, vaatlen ta kalki l?iget ja n?itaksin nagu teda kellelegi teisele, t?hendades: N?ete, pidage meeles. N?nda on mul ajuti p?ris h??, sest hakkan eneses tundma teatud kindlust, v??ramatust, nagu oleksin igasuguste juhtumuste vastu valmistatud. Ainult kui v?iks millegagi vaigistada k?rvade huugamist, kui saaks seisu panna p??luu pinnimist, kui v?iks v?hendada kasvavat hirmu, mida tekitab tibatillukeselt kahanev meloodia algus!

26.mail.

N?gin imelikku und.

Oli kottpime. Ja soe, sumpjas ja soe, ei paistnud kuud ega t?hti. Ettevaatlikult liikusin k?sikaudu koblades m??da kitsast, kitsast kaljuserva p?hjatu kuristiku kaldal. Ja keegi tuli mulle vastu, keegi suur, piiritu, m??ramatu. Katsusin teda k?tega, aga ei oska s?nadega seletada, missugune ta oli. Tahtsin tast m??da minna, aga ei p??snud, p??dsin ?mber p??rda, tema oli ees.

Kust sa tuled? k?sis ta minult.

Ma ei teadnud vastust.

Kuhu l?hed? k?sis ta siis.

Olin keeletu.

N??d v?ttis ta rahulikult, nagu nopiks ta marju, mu p?? ja heitis selle alla kuristikku. Aga kukkumise m?tsakut ei kuuldunud ja sellep?rast m?tlesin: ons p?? nii kerge v?i kuristik nii s?gav?

Aga mis sa n??d ?tled? k?sis m??ramatu kolmat puhku.

Vastamata h?ppasin kaljuservalt alla, et otsima minna oma p??d, aga enne kui p?hjani j?udsin, ?rkasin unest, sest langedes ei tunnud ma ?hu vuhinat, mida aga oma arvates tingimata tundma pidin.

27.mail.

T?na h??dis mind Lanin, aga ma kiirendasin sammu ja tegin, nagu ei kuuleks teda. Kuid ta ei j?tnud mind, t?ttas mulle j?rele ja puudus v?he, siis oleksin ta eest pakku p?genenud.

Teate, Anton Petrovitsh on kadunud, ?tles ta.

Kadunud? k?sisin mina vastu.

Juba kolmat p?eva..

?ksi?

Kes siis veel?

Ma m?tlesin Lucie Filippovnat.

Minge ikka! See pidi juba m?ne p?eva eest oma l??tsmoorikuga ?ra s?itma, aga meile tuli uus pansion??r, keegi ratsav?e ohvitser, ja teda n?hes j?i Lucie kohe haigeks, nii et ?ras?idu pidi edasi l?kkama. Ah ja! Veel midagi. Sel p?eval, kui Anton Petrovitsh ?ra kadus, l?igati politseimeistri pillil l??ts katki. Tahtis teine ?htul m?ngima hakata, aga ainult vuhka, vuhka!

Oh seda naeru! Naised k?isid k?veras ja kiilusid.

Vaikisin ja p??dsin m?tteid kuhugi ?hisesse punkti koondada.

,,Ja mis k?ige huvitavam, r??kis Lanin edasi: Politseimeister otsib v?i aimab pilli l??tsa l?ikamises ja Anton Petrovitshi kadumises salasidet.

Ehk on tal ?igus.

Mitte m?rkigi. L?ikaja on ?li?pilane, teate, see noor piimahabe, keda Nadjeshda Pavlovna jalad elektriseerivad. Muidugi ei teinud vaene poiss seda oma p??st mis puutub temasse l??tsmooriku pill! vaid k?ik on selle naise t??. Sel on ju politseimeistriga midagi kr?bedat juhtunud.

Ja Lanin hakkas jutustama seda keelepeksmise lugu.

Anton Petrovitsh on leitud, peatas teda jutus see vana arst, kes kord r??kis laiskadest ja erkudest hobustest.

Kus ta on? k?sis Lanin.

Meres. Tunaeile l?inud ta paadiga s?itma.

Kes seda ?tleb? Anton Petrovitsh kartis vett kui marukoer.

Aga ometi on ta s?itnud. Palganud t?rklastelt paadi ja vana t?rklane ?hes poisiga l?inud teda s?idutama. Ikka kaugemale ja kaugemale sundinud ta mehi aerutama ja kui pimedikus tagasi pidi p??rma, h?panud ta paadi p?ralt vette ja kadunud. T?rklased arvavad, et tal paati minnes kivid v?i midagi muud rasket taskus olnud.

T?hendab, k?sis Lanin j?reldust oodates.

T?hendab uppumine, vastas vana herra lihtsalt.

Meelega?

Mis siis muud.

Lanin vilistas ainult.

Seisime kesk teerada ja ?kski ei tahtnud enam r??kida, nagu oleksid n??d k?ik jutud l?petatud.

Kaldale ei ole ta veel tulnud? k?sis Lanin natukese aja p?rast.

Ei tulegi vist, ehk olgu siis V?ike-Aasias, lainetus uhub ta sinnapoole, vastas arst.

?ige, oli ka Lanin n??d n?us, eile ja t?na puhub tuul merele.

See oli hommikul, kui seda kuulsin, ja n??d on juba s?da?? ligi, aga ikka veel ei p??se ma m?tetest Anton Petrovitshi p??le. N?en ta kilavaid silmi, kuulen ta rinnahaiget h??lt, m?letan ?ksikuid liigutusi j? s?nu, kui ta r??kis muusikast, oma armastatust, jumaldatust. Aga kuhu on see armastatu l?puks ta viinud? Kuhu kisub armastus viimaks selle r??sa ?li?pilasega, keda Nadjeshda Pavlovna kenadused unistavate ihade keerdlab?rindis ?mber talutavad? N?gin teda alles t?na ega kahtle, et ta sammub k?ige maise saatuslikul rajal, et ta on teel sinnasamasse, kuhu see liblikki l?ks, kes armujoovastuse k?rgemas uimas langes sinisest ?huringist tolmusele teele. Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta julenud k?ige hingega armastada. Armastus ei t?hendagi muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmam?tet kaasas. ?ks tapab enese, teine oma armastatu; ?ks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; ?ks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada.

Eks tea lillenoppija, et ta surma k?lvab, aga ta ei hooli sellest, ?eldes: ma armastan lillesid. V?i ei teadnud mina, et teda v?ib ainult vaadata, eemalt imetleda, ainult joobnud pilkudega ta kurduvaid kenadusi puutuda? Eks tunnud ja aimanud ma, et l?hedane palav hinguski ta elukardetavalt v?risema paneb ja et maiste kirgede vapustus on viimseks sammuks hauda?.. Ja n??d k?ib kiusaja mu kannul, astub kitsal metsateel mu ees, nagu oleks ta mu juhtija, p?ikab lipsatades vargsi ?le ummistunud jalgraja ja k?kitab paksude p??saste taga. Tunnen sind, m?istan su sajad vigurid, tuhanded tembud, ainult su n?gu pole veel n?inud Aga miks talitad kui h?belik koer ja miks on sul ara verejanulise murdja eluviisid? Tule ja astu kui mees mulle vastu, paneme rinnad kokku, eks n?e, kes on isand ja kes ori, kes peab elama ja kes surema, kellele helistatakse kumedat matusekella ja kes kuulab v?idup?ha pidulikku muusikat!

Ah, muusika, muusika! Kus on n??d Anton Petrovitshi jumaldatult unistatud muusika, kus on see uus evangeelium, mida ta tahtis ilmutada maailmale? Lained ??tsutavad pondunud ja kolletanud surnukeha ning mereloomad ?mbritsevad vaimutempli lahtuvat j??nust kihiseva hulgana see on maailma evangeelium! Lucie Filippovna on haige ratsav?e ohvitseri parast, Nadjeshda Pavlovna n?itab endiselt oma ilusaid jalgu ja politseimeister laseb kahtlemata pilli l??tsa ?ra parandada, et m?ngida oma ainukest lugu see on muusika maailmale! Aga Anton Petrovitshi ei ole enam ja keegi ei tunne t?sisemalt ta kadu, varsti ei tuletata teda enam meelegi.

Kuidas ?tles Lanin? Anton Petrovitsh kartis vett kui marukoer. Jah, just neid s?nu tarvitas ta, m?letan seda nii selgesti. Siiski s?itis ta merele ja pani enne kivid (vast ehk needsamad kivid, mis teda kosmilise muusikani avatelid) v?i midagi muud omale tasku, nagu seda t?rklased seletavad, kes olid ainukesed tunnistajad tema viimastel elusilmapilkudel, kui ta viis merele oma muusika, oma maailmaevangeeliumi ja unistatud vaimutiirasuse religiositeedi.

Sul oli siiski julgust, sul leidus mehisust, Anton Petrovitsh, sa veearg marukoer!

Kord m?ngisid sa klaveril iseendale maja majaoli ju t?hi, ainult eemalt seinte tagant kostis k??giriistade kolin ja t?drukute vada, kui ma tasakesi sisse astusin, ilma et sa seda oleksid t?hele pannud. Sinu alustatud meloodia eksis kisendavatesse akkordidesse, mis ei leidnud ega leidnud p??seteed ihatud vabadusevalda. Leidsid sa n??d merel otsitud lunastuse, p??stsid sa akkordid dissonantside survest v?i kestab s??lgi sama rahuldamata tung, valdamata kirg millegi k??nimatu j?rele? Kui v?iksin su vastust kuulda, kui saaksin mahti kordki sinu suletud silmi n?ha, ehk aimaksin siis midagi! Aga ei, lained kannavad sind V?ike-Aasia poole ja s??l v?tavad sind ehk niisamuti t?rklased vastu, nagu nad siingi olid sinu viimased saatjad. Armsad t?rklased, te olete minust ?nnelikumad! Te ei kuule ka seda inetut pirisemist ega korduvat vingumist, mis piinab minu kuulmeid ja paned pakitsema p??luu te ei kuule minu muusikat! O, mis aitab see, et ?li?pilane l??tsmooriku l??tsa l?bi l?ikas, minu pill ??rgab edasi, ikka rohkem h??lest ?ra minnes ja ikka valjemat m?ra tehes. Mu pill, mu t??tav pill!

Aeg on minu ?mber seisma pandud, igavikule on lahti kangutatud v?ravad; maa on saanud jalge all kuumaks rauaks, ja taevas muutunud pinnitud vaseks. ?htuti ei keerama enam kella ?les ega kanna teda enesega kaasas, sest mis m?te oleks minutitel ja tundidel, mis m?te oleks ?le?ldse m??tmisel, kui huugab k?rvus ikka sama veniv i ja kui kuulmeid piinab keelte helinast arenenud undav pl?rin, nagu peksetaks l?hkist pada v?i l??daks kellelegi pilkavaks saatemuusikaks roostetanud panni. Aga ka selles p?rgum?ras aiman endise viisi algust, mis l?heneb ja l?heneb. Ja ma kardan, nagu v?iks silmapilk tulla, kus kaob igasugune viis ja kus hakatakse raske vasaraga tampima ainukesesse paika, kuni midagi murdub ja vasar l??ja kaest sulpsatab m??tmata s?gavusse. Siis j??b k?ik vaiki ja seda eelaimdust tunnen muljuva pitsitusena, suruva ahastusena. Ja et kardetud vaikuse algusest ?le saada h?daohtlik on just see algus, kus enam midagi ei ole ja kus vasar langes k?lata ruumi, hakkan valjul h??lel karjuma, p??des j?ljendada t??tavat viisi; aga tunnen, et mu h??l temani ei paindu, ja uuesti j??n kuulama seda igavest pl?rinat, mis huugab juba lihas, luus, ?dis.

M?nikord s?da??l, kui vali meretuul liigutab lubjatud toaseinal tuletorni valguses puude varjusid ja kui merekohin kostab s?gava ohkamisena, ajan ?le p??-kaela riided selga ja ruttan alla randa, otsides lainete m?rinast k?rvadele vaigistust. Aga ragiseval liivateel astudes tundub, nagu p?geneks keegi mu eest lopsakate elupuup??saste alla pakku, kuhu ta maha l?mitab ja suuril, hirmunud silmil vahib. Ja ta teeb oma suu lahti, ajab ta p?rani, venitab teistpidi pikaks, kitsaks praoks ning ma hakkan kuulma samasugust kitsast kaeblikku h??lt, mis oleks nagu vaikse p?dravasika oma, kelle n?rka jalga salvanud jahikoera terav hammas. J??n p??saste alla vahtima, j??n ootama, nagu peaks keegi h?dakisa vaigistama tulema. Aga kui kedagi ei ilmu, kui puiestik j??b endiselt t?hjaks ja temas m?hiseb ainult hooglik meretuul, hakkab mul ?udne hirm, sest mulle n?ib, nagu muutuksid k?ik puulehed kitsaks, kiiluvaks suuks. Hullumeelsena jooksen m??da kivitreppi alla rannarihvale ja k?kitan lainete l?hedusse, kus karjuda tahaksin, nagu puiestikus k?ik lehedki karjuvad. Aga korraga seletan ??tsuval merepinnal ??pimeduses v?ledaid, luisi k?si, mis kannaksid nagu tuntud armsaid jooni ja mis hajutavad v?rvita, l?pmata rulli, ning endist kaeblikku suud kuulen r??kivat ajalikka s?nu:

Niisugune on aeg.

Hakkan l?hemalt silmitsema, siis heidavad k?ed selle rulli k?rvale ja haaravad teise, mis esimese sarnane, ning j?llegi t??tavad nobedad n?pud endiselt.

N?ete, ikka sama, r??gib ?ksk?ikne suu ja luised s?rmevibalikud t?ttavad harutama ikka uusi ja uusi rulle, nagu oleksid nad riidepakid kaubaletil ja nagu oleksin mina m?ni rikas ostja.

Valige, iga?hes on igavik, v?hemat ei ole, seletab arglik h??l ja ta s?nu hakkab saatma valjenev pl?rin, nagu oleks mu kuulmetes m?rategijate v?istlus.

Ja korraga nagu avaneks elum?te ning ma hakkan aimama tumedalt, uduselt: viis ja pl?rin, mida kuulen, on ajarullide sarnased ja need pole midagi muud kui vingiev pardirida ?margusel merel v?i kahe poolega liivakell vannitoa valgel seinal. Olen alles noor, ometi on nii palju tunde ja p?evi vanaks saanud, maha j?ttes lugemata hulga m?lestusi. Aga n??d ei muutu enam miski, ei l?he midagi m??da, ei ole ka midagi enam tulemas, kui aga huugav, ?dipurev m?ra ja vereta v?risevad huuled, kust kostab ainult t?ht i.

Inimesed s?nnivad ja s?nnitavad, inimesed sigivad ja sigitavad, inimesed kasvavad, ?pivad ja uurivad, aga ikka ootab k?iki sama saatus surm. Aga milleks siis sigitada ja s?nnitada, milleks ?ppida ja uurida, kui pole midagi muud loota! Ei ole kasu ilust ega tarkusest, ei leita tulu hingepeenusest ega vaimus?gavusest, sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus v?i hullumeelsus ja iga s?gavamgi m?te j?uab paratamata totra m?ttetuseni, l??es varinuprina virru, v?i iga ulatavamagi m?tte tipul seisab l?pmatus, kus juhtijaks ja tr??stijaks ainult usk meie elut?hjuse k?misev t?rs. L?pmatus piirab meid armutu m??rina ja j?uetud on tema vastu meie hing ja vaim oma unistuste sinilennuski. Kuulmed tabavad helideilmast pisitillukese osa, silm seletab naeruv??rt v?he arvatavast v?rvidem?ngust ja teised meeled talutavad meid pettuseurgastes ringi. Aga just siin ongi meie vaimu lennukoht, siin ongi ta j?udude salaurgas ja kui ta enam kuskil peatust ega pidet ei leia, kui haigutab ?mberringi otsatu t?hjus, siis p??rab siia pettuste sadamasse resigneeritult tagasi ja vingub, hulub. Ah sind j?uetut, ah sind virisejat, ah sind parandamata raudp??d kurdumata piinaga luude ?dis!

.....

Ema, mu ema, kuhu pean p?genema iseenda eest ja kust leian, kes t?mbaks l?pmatusele piirid?! Kui v?iksin m?ttena vilksatada kaugematele t?htedele, mis oleksin sellegagi v?itnud? Ikka n?eksin armsate huulte nukruseviiru ja ikka aimaksin suletud silmist seletamata salavalu.

Ema, armas ema!

2.augustil.

Juba teist p?eva olin t?na mere ??res rannarihval.

Imelik h?plev kergus t?idab kogu keha ja ?ndsalikul hellusel v??ratab astumisel jalg, kartes r?huda ussikest v?i rudjuda rohulajukest, nagu liiguksin omasuguste seas. Heidan p?iksepaistel laialilaotatud ?likuuele, mille all rudisevad lainete siledaks ihutud kivikesed, ja hinges voogab vaikne ?nn, tundes, et elan, et olen.

Ja tema? Miks ei ole teda? Jajah, miks? Aga miks on t?na see lilleke n?rtsinud, mis alles eile ?ilmitses? Kas astusin mina temale p??le, tallas keegi teine tema v?i n?rtsis ta ainult sellep?rast, et ta tekkis, kasvas, ?itsis, oli ja n?rtsis? Ei ma tea, ei ma tea midagi ega tahagi teada. Ehk miks peaksingi midagi teadma, kui mul on h??, kui kilkaksin r??mu p?rast ja kui kogu kehas v?riseb ?nnetundmus, et olen p??stetud, lunastatud. Nagu palvetades surun k?ed risti, neid t?stes ?le p??. ja huuled kordavad teadvuseta sosinal:

Issand, mis eest see r??m! Mis eest k?ll see r??m!

Aga miks tuletan meele Issandat? Olen eks usklikuks saanud, nagu see patustega ja kannatajatega sagedasti s?nnib? Ei ma tea! Issanda asemel v?iksin ka loodust nimetada, v?iksin puhtel kumardada pakatava roosi ees, v?iksin k?ed sirutada roosaka koidu poole, v?iksin ?rduses seista lahtise taeva all, v?iksin p??rduda p?iksekiirges s?delevate lainete poole ja vaadelda kaugeid purje, lendlevaid linde. Liblik h?ljub hilise lille varrel ja mu r??m h?ljub temaga kaasa; merep??suke katab tiivad vette, aga minule tundub, nagu niisutaks keegi mu huuli; tuul kannab rooside l?hna merele o, meri on n??d muidugi l?hnas, lained on muidugi roosilised! Ilmaruumi t?idab vaikne helin, nagu oleks Anton Petrovitshi kosmilisel muusikal ometi t?si taga

Lamades p??ran ennast ja n??d hakkan n?gema suurt sinaari, kus all tean olevat varjulise pingi: kord seisin s??l ja hoidsin v?risevas k?es vaevalt puhkenud roosi. N?en ka k?rget randa, mille serval tema kord seisatas ?rnana, murdlikuna, p?? nagu lillevarrel pisut ettepoole ?iendatud ja ?hukeste huulte joon avatud. Aga see oli ammu, see oli siis kui jajah see oli

N??d laman siin ja olen r??mus, et p?iksepaistel merevee jaheda h??guse l?heduses lamada v?in ning et ise oma lamamist tean, et p?iksesoojust tunnen, kiirtem?ngu n?en. Ja ma m?tlen, et p?hja pool on silmi, kus ikkagi veel leidub h??dusi ja ?rnust minule, ja et k?rgetel p?ndakutel ja sanglepap??sastes kasvavad viinamarjad ning niiskel, pehmel samblal sinililled.

Silmi sulgedes tundub, nagu ei kohisekski lained, vaid vaigused pedakad, ja ninas??rmed aimavad nende magusat l?hna. Paistaksid nagu j?medad, kollased t?ved ja nende vahelt lage, k?rge raba ?ksikute m?nnij?ndrikkudega. Kui sagedasti olen pidanud teid meele tuletama, kohtusse minnes inimeste, jumalate ja saatusega! Kui meeleheitus n??ris k?ri, lootusetus pures rinda ja ?ksk?ikus t?usis kuni l?iluseni; kui kaotasin usu voorustesse ja p?hadustesse ja kui polnud enam midagi, mille p?rast maksis elada; kui kiusaja ja hukutaja hiilis kassi sammul iga nurga taga, siis m?tlesin teie p??le, mu igavesed j?ndrikud. Te kasvate ometigi!

Rinnas tekib ainuke igatsus igatsus kodu j?rele, ja mulle n?ib, nagu r??mustaksingi ainult sellep?rast, et varsti koju saan: arst loeb p?evi, mina ise tunde, kus teekonna v?simuse kannatamiseks k?llalt tugev oleksin.

Kaugetena paistavad hiljutised p?evad.

N?en meelteumna, s?dametunnistusepiina, kuumendavat valu, n?en kidevat, h??buvat keha, tinarasket rinnat?hjust ja v?itlust aja vastu.

Silmis v?lgatab v?ike must terasriist, mis muutumas mingisuguseks lunastusembleemiks. Seletan ta hiilgavat, kalki rauaotsa, mis l?igib maosilmana, kuhu vahtides laulja linnuke unustab vidistuse, unustab pojukesed pesas ja kiindub n?iutatud pilgul ainult avatlevasse l?ikesse, kuni varbad loobuvad puuoksast, tiivad saavad halvatult l?dvaks ja l??ritaja langeb avatud l?ugadesse, kust pole p??smist.

Aeg-ajalt panen k?e rinnale ja otsin s??lt v?ikest roosakat laiku, mis teeb puutudes nagu sisemist k?di ja ajab ikka ja j?lle naeratama. Seljal on mul m?ne tolli pikkune roosakas v??t olen teda kahe peegli vahel vaadelnud, selle on l?ikenuga teinud. Need kaks m?rki j??vad olnud s?ndmuste t?enduseks ja ainsaks m?lestuseks, et teda, mu h??d, mui unustamatut enam ei ole. Ah ei, veel on midagi! Mul on raamat ja s??l leidub n?rga k??ne vajutusi, mida s?gavamaks tahaksin muljuda, kartes muidu nende kustumist; ja raamatu vahel on kuivanud jasmiini ?iekobar, aga ei m?leta, kas olen ise ta sinna pannud v?i on tema seda teinud. Iga kord, kui selle ?le p??d murran, kipub k?si roosakale rinnalaigule ja naeruvinelistel huultel t?ttan kinnitama: ikka tema, mitte mina ehk kuigi mina, siis ometi tema.





: 1 2 3 4 5 6 7 8